Motte, A. de la "[geim]"

Seda raamatut on mulle väga mitmed inimesed soovitanud ning Areeni sarjas ilmunud asju on igast küljest kiidetud. Aga kuidagi liigub see vaimustus minust kaarega mööda sarnaselt reisikirjadega "Minu..." sarjast. Aga otsustasin alluda provokatsioonidele ja laenutasin selle raamatu, kuid ta seisis mul ikka nädalaid riiulil. Kuidagi ei tõusnud käsi seda lugema, aga siis jäid valikud riiulil järjest ahtamaks ja lõpuks oli ainult see järel... Seega olude sunnil lugemine, sest lugemisnälg oli vaja ju ära rahuldada.

Henrik Petterson (edaspidi HP) leiab rongis sõites kõrvalistmelt mobiiltelefoni ja, tüüpilise pisipätina, otsustab ta selle omastada ning vahendajatele edasi müüa. Kuid telefoni hakkavad tulema sõnumid, milles pakutakse võimalust osaleda mängus. Kui aga üks saadud sõnum on lausa nimeliselt temale suunatud, on HP intrigeeritud ja astub mängu. Samal ajal aga püüab politseiinspektor Rebecca Normen oma karjääri ja kontrollitud elus maha raputada mineviku varje, mis aga hästi õnnestuda ei taha, kuna keegi jätab pidevalt tema kappi märkmepaberitele kirjutatud sõnumeid. Sõltumata HP või Rebecca soovidest või arvamustest hakkab aga Mäng järjest rohkem nende ellu hiilima ja see ei ole ilmtingimata meeldiv kogemus, sest lõpuks hakkab kogu situatsioon ka nende elu kallale kippuma, kuid kuidas sa võitled oma elu eest, kui sa ei tea, kellega või millega sa võitled?

Niipea, kui ma seda raamatut lugema hakkasin, meenus mulle üks ülikooli ajal nähtud film. Filmi nimi oli "Series7", ja selle sisuks oli reality show, kus inimeste ülesandeks on teised mängus osalejad lihtsalt ära tappa. Selle filmi puhul tekkis samuti see vastik "Big Brother is watching you"-tunne, mis on ka selle raamatu puhul keskseks teemaks. See energia oli lihtsalt väga-väga sarnane nähtud filmile. Teine film, mis mulle meelde tuli, oli 90nendate "Häkkerid", kus kamp häkkereid hoiab oma IT-oskuste ja grandioosse koostööga ära suure pangaröövi, kuna ka selles raamatus mängivad IKT võimalused olulist rolli. Eestlaste teada-tuntud ütlus on, et kus tegijaid, seal nägijaid, kuid kas me ei pinguta sellega veidi üle? Muidugi, IT-võimaluste pöörane areng ning inimeste edevus ennast pidevalt erinevates situatsioonides veebis eksponeerida on kohati lausa naeruväärne, kuid kas tõesti oleme me siis seetõttu nii haavatavad ning kaotame kohati ka ratsionaalse mõtlemise ja moraalitunde? Kas ma mitte ei haista kerget vandenõuteooriat?

Teine aspekt, mis mulle meelde jäi, on see pöörane kiirus, millega kogu tegevus areneb - kogu aeg toimub midagi ja võimalust rahulikult hinge tõmmata. Naljakas, kuid see ongi selle raamatu veider võlu, sest olles sellise teksti meelevallas ei tahagi ehk kaaluda ja mõelda tekkivatele arenguvõimalustele. Pigem nautisin ma kogu tegevust, kui köitvat action-filmi, mis tõi ehk liiga palju paralleele meelde. Seega ei olnud tekkinud karakteriarengud minu silmis ehk nii kesksel kohal, kuid teisalt jällegi kas teie vaatate Arnold'i või Sylvester'i filme ilmtingimata nende tugevate karakterrollide tõttu?

Üldjoontes seega üsna hea lugemine, kuid kahjuks minu jaoks veidi läbinämmutatud teema.