Sjón "Virvarebane"

Raamatu jõudmine oli minu juurde seekord päris isemoodi - nimelt luges seda üks minu kolleeg ja me tegime temaga väikest raamatuvahetust. Aususe huvides pean tunnistama, et ise ei oleks ma seda raamatut võtnud, kuna Pegasuse seesinane sari ei paku mulle lihtsalt huvi, kuna jätab temaatika poolest eemalt sellise prantslaslikult keeruka mulje. Tõsi, olen lugenud sellest sarjast ühte raamatut ning mulle on sõbrad-tuttavad veel mitmeid soovitanud, aga see millegipärast siiski ei köida mind.

Konkreetses raamatus (mida on kirjeldatud kui sümfooniaga võrreldavat proosapoeemi) on paralleelselt kaks lugu. Üks lugudest räägib pastor Baldur Skuggason'i jahti sinirebasele üle lumeväljade. Teine lugu keskendub aga botaaniku Friðrik B. Friðjónssonile ning tema suhtele Down'i sündroomi põdeva Abbaga, kes on aastaid tagasi metsistunud olekus mahajäetud laevalt leitud. Justkui kaks erinevat lugu, kuid selle lühikese romaanikese vältel valmistub esimene naha pärast tapma väga haruldast looma oma elu panti pannes ning teine laseb kogukonna pastoril matta oma äsjasurnud kaaslane selles maanurgas, teades Abba sünget ajalugu.

Ühes küljest võib seda lugu vaadata kui mingisugust lihtsakoelist külajuttu: kirjeldatakse maad, lumevälju ja pealiskaudselt ka tegelasi-sündmusi. Ja sellisel lihtsustatud lähenemisel vist raamatukese mõju ka piirdubk, sest siis on see on lihtsalt ühe mehe fantaasia vili, millesse sünevemine võib muutuda pikas perspektiivis ehk igavaks. Teisalt jällegi veidi seda raamatukest seedides on ilmselge, et suur lugu ei vaja palju sõnu ega meeletut tegelasteplejaadi. Selline tekst eeldabki lugejalt pigem süvenemist tegude ja sõnade tähendusse, sest lihtsuses on tihti võlu ja võimalus, kuid see sisaldab ka ohtu muutuda liiga labaseks ja üheplaaniliseks. Kõik on selgelt mõõdetud, tasakaalus ja hoolikalt valitud. Veidral kombel on autor suutnud väga täpse sõnaseadmisega seda ohtu vältida ja tekst meenutab seetõttu oma keelekasutuselt pigem Jaapani haikusi, kui põhjamaiselt Islandilt pärit eripärast lugu. Loost endast ja tegevusest ei oskagi ma midagi konkreetset välja tuua (sest tegevust ja sündmusi on selles lood kadestamisväärselt vähe) ja samuti pean toonitama, et see raamat ei vaimusta ega eruta mind mingil emotsionaalsel tasemel, aga teisalt jääb see kuidagi hinge kinni ja paneb pidevalt endale mõtlema.

Üldjoontes soovitan see läbi lugeda, kuid olge ettevaatlik, millise lähtekoha valite.