Saturday, February 15, 2014

B. Demick "Kadestada pole midagi: inimeste elu Põhja-Koreas"

On vähe raamatuid, mille nimel ma olen valmis jahti pidama, sest ma tean, et varem või hiljem saan ma soovitu ikka kätte. Eriti, mis puudutab erinevaid trendiraamatuid a la Oksanen või "50 halli varjundit". Selle raamatuga on aga omamoodi lugu - ma teadsin, et see pole hetkel trendiraamat, sest sellest ei ole erinevates väljaannetes tuututatud, aga samas olin ma veendunud, et just nüüd ja praegu pean ma selle läbi lugema. Seega hakkas väike paar kuud väldanud jaht, kus andmebaasi kohaselt see minu koduraamatukogust oli välja laenutatud, kui ma käisin jonnakalt ikka kord nädalal piilumas. Ma olen alati öelnud, et visadus viib sihile :)

See raamat räägib Põhja-Korea põgenike elust, kus paralleelselt vaadeldakse erinevate inimeste (arst, üliõpilane, koduperenaine, tänavalaps jne) kogemusi nii oma kodumaal kui ka pärast põgenemist. Sellise ülevaate andmisel liigutakse pigem mööda ajaloolist telge, et lugeja saaks selgemalt aimu konkreetse sündmuse mõjudest erinevate ühiskonnaliikmete elust: Kim Il-sungi surm, näljahäda ja sellega esilekerkinud ellujäämisvõitlus, välismaailma esimesed mõjutused Põhja-Korea ja Hiina piirilinnades jne. Suurte sündmuste juures mängivad aga olulist rolli ka väikesed ning intiimsemat laadi pisiasjad: ajupesu, infosulg, klassivahed, romantika, toidu hankimine, näljasurm, vangla, isiklikud ambitsioonid jne. Selline personaalsem lähenemine annab aga hoopis ebareaalsema ja valusama pildi Põhja-Korea inimestest, sest see annab võimaluse näha kulisside taha. Tekib umbes sarnase situatsioon, nagu aastaid liigutama kapi taha vaadates - sa tead, et seal on meeletu kiht tolmu, aga kes oleks võinud arvata, et seal on veel kadunud pliiatsid, juuksekummid ja tont teab, mis veel? Seega antakse siin insight about the motherland as it is (eestikeeli ei kõla see pooltki nii väljandusrikkalt minu arvates).

Raamatu sisuline pool on väga väljendusrikas ja valusalt aus ning näitab autoripoolset tõeliselt pikaaegset uurimistööd (intervjuud, materjalide läbitöötamised, asukohtades reisimised, taustinfo omandamine). Seetõttu on seda kohati veidi õudne lugeda, sest aju tõrgub mõistmast. Mis puudutab nüüd aga raamatu eestindamist, siis on tunda, et tõlkijal-toimetajal on teose lõpupoole ehk veidi tähelepanu hajuma hakanud, sest tegelaste ja asukohtade nimed on sassi hakanud minema (näiteks et lk 268 ei plaaninud doktor Kim  raamatu teksti kohaselt Põhja-Koreasse põgeneda, kuid edaspidine tekst näitab, et silmas on siiski peetud Lõuna-Koread). Kui sellised pisiasjad vahele jätta, siis tuleb tunnistada, et raamatu eestikeelne versioon on tõepoolest üllatavalt hea, eriti arvestades eestlaste enda ajaloolist mälu seoses totalitaarse väimuga.

Mis ma sellest raamatust enda jaoks kaasa võtan? Mõnes mõttes on see väike nukrus, sest kui mõelda sellele, et sellisel viisil suletud mänguühiskond mingil hetkel kokku vajub, siis kannatavad selle juures väga paljud inimesed. Seda näitab tegelikult väga ilmekalt ka raamatu lõpus toodud põgenike toimetulekuvõime tänapäevases Lõuna-Koreas: neil on sotsiaalselt väga keeruline mõista ja arusaada moodsas ühiskonnas toimetulemise nüansse selle täie ulatuseni. Samuti on mul kohutavalt kahju nendest, kes on kaotanud oma elu või elutahte lihtsalt seetõttu, et abi ei ole osatud või tahetud vastu võtta. Muidugi, on Põhja-Koreas palju aspekte, mis sunnivadki ennast parodeerima, kuid vaadatuna seest ei olegi see enam nii naljakas. Teisalt jällegi on sümpaatne lugeda raamatust läbikumavat austust traditsioonide ja vanade kommete vastu. Jah, mõned neist on jaburad ja kindlasti ütlevad paljud, et see on orjameelsus, kuid samas on nende tekkimisel olnud algselt järelikult mingi põhjus.

Mis puudutab karaktereid, siis see on vast aspekt, mis mind selle raamatu juures kõige enam hämmastas. mingil määral on sealsest rahvast tekkinud mulje kui Põhja-Korea hallist robotlikust massist, kuid pinna all on see hoopis midagi muud. Kõige absurdsem oli minu arvates Jung-Sang'i ja Mi-Ran'i vaheline armulugu, mis koosnes (kui ma õigesti mäletan) 9 aastat Põhja-Korea valgustamata linnatänavatel jalutamisest ja mille tipphetk oli suudlus põsele, kuid mis pärast Lõuna-Koreasse põgenemist on taandunud omavaheliseks nääklemiseks. See panebki mõtlema, et kas kõigi võimaluste avatus on ikka parim lahendus? Või on läänelik ühiskond mõeldudki ainult tugevaile, kes sellises virr-varris suudavad selget pead ja sihti hoida? Samuti on kummastav lugeda  proua Songi mälestusi, kus totalitaarse režiimi masinavärki siiralt uskuvast naisest saab põgenedes tõeliselt tarmukas vanaproua, kes naudib oma vanaduspõlve. See kõik paneb aga mõtlema sellele, kui keeruline on inimhing ja kui absurselt tundlikud me võim sisimas olla oma ümbritseva keskkonna suhtes.

Seega minu jaoks oli see tõeliselt hea raamat ja soovitan lugeda.

No comments:

Post a Comment