Raamatukogus riiulite vahel hiilides on köiteid, mis jäävad paratamatult erinevatel põhjustel silma - paksus, kujundus või pealkiri võivad siin sama oluliseks osutuda kui raamatu asetsemine õigel kõrgusel. See raamat asub nimelt minu koduraamatukogus täpselt minu silmade kõrgusel, mistõttu ma olen seda korduvalt käes hoidnud ja tagasi pannud. Teate küll, need lugemishullu rasked otsused, kuid seekord ma ta siiski laenutasin.Lucas Corso on rariteetsete raamatute maailmas tõeline tegija - ta teab, kes kus mida soovib ja ta teab, kes kus mida pakub. Ja ühe korraga satub tema kätte kaks tõelist haruldust: autori käsikirjaline peatükk Dumas' legendaarsest romaanist "Kolme musketäri" ja 17. sajandi müstiline raamat "Üheksa väravat", millega väidetavalt saab saatanat välja kutsuda. Mõlemad raamatud aga satuvad Corso kätte oma ülesandega. Dumas'i puhul on vaja leida sellele õige ostja, kuid materjali algne omanik on ennast arusaamatutel põhjustel tapnud ja tema seksapiilne lesk ei löö millegi osas tagasi, et käsikirja tagasi saada. "Üheksa väravat" on aga niivõrd unikaalne teos, et selle vähesed teadaolevad eksemplarid tuleb meie peategelasel ükshaaval läbi vaadata, kuid selle ülesande täitmisel hakkavad raamatute omanikud kummalisel kombel surema ning teosed ise hävitatakse. Lugu ei muuda ka lihtsamaks Corso kinnine ja isepäine iseloom, tema ainukese sõbra reetlik käitumine ning müstiline neiu, kes väidab oma nimeks olevat Irene Adler - tegelaskuju, keda Sherlock Holmes'i lugudes kirjeldatakse kui Naist.
Kirjandushuvilistele on see konkreetne teos tõeline maiuspala - fiktsioon seguneb reaalsusega ning ajalugu tänapäevaga, mistõttu on kohati raske aru saada, kas ja kus on loo autor ise oma fantaasiavilju nautimas. Samas aga tuleb tunnistada, et sellist erikummalist raamatut, mille žanri määratlus on tõenäoliselt sama kindlapiiriline kui vikerkaare lõpp-punkt, on väga raske unustada. Ma ei teagi, kas tegu on krimkaga, fantastikaga, põnevikuga või sügavalt reaalse ajaloo piire kompava romaaniga. Väga põnev ülesehitus, huvitavad karakterid ja omapärane teemaarendus, mis juba läbi selle muudab lugemise naudinguks. Tõsi, vinguda võib mõningate trükitehniliste apsude pärast (näiteks, et "Üheksa värava" esimeste gravüüride juures on üks gravüür topelt saanud), kuid ju siis on tegevustuhin olnud liiga suur, et sellele tähelepanu pöörata.
Mind pani see raamat mõtlema aga bibliofiiliale ja no tegelikult kogumisele ning fanatismile üldises plaanis. Mõelda vaid, kui eriskummalisteks asjadeks on inimesed võimelised, et saada seda, mida nad ihaldavad. Ja inimesed ihaldavad juba ainuüksi selles raamatus nii erinevaid asju - surematust, tuntust, salapära, kirge, tõde. Ja kui mõelda veel reaalsest maailmast, siis hakkab asi juba peaaegu et hirmutama. Mis motiveerib inimest? Naljakas, et lihtsalt üks köidetud ja tekstiga täidetud paberihunnik võib muuta inimese metsikuks mõrtsukaks. Selle võtab raamatus ilusasti kokku bibliofiil Fargas, kes ütleb, et raamatute puhul pole tavalist moraali olemas. See on minu arvates õige - paberile võib kirja panna peaaegu kõike ja selle lugemisel ei saa oma eetilisi tõekspidamisi nii vabalt kasutada, sest kui enda moraalne baromeeter ikka korralikult punasesse lendab, siis püüab lugeja ilmselgelt asetada romaani oma maailma, mitte minna kaasa autori fantaasiaga. Eeldusel, et tegu on fantaasiaga... :) Seega tekib küsimus, kes kus seab need normi piirid ja kes need peaks seadma, sest raamatus olev ja lugeja enda kogemused peaksid ju moodustama meeldiva sünergia, millest saavad kasu mõlemad? Nagu ka püütakse Corsot veenda, et süütut lugejat ei ole enam olemas. Ja ei olegi ju - meil on niivõrd palju erinevaid võimalusi oma meelt lahutada ja teha valikuid, kuid kujutlege ennast nüüd aega, kus lugemine ja raamatu omamine oli uus. See tähendab ju ka, et teise inimese fantaasiasse ja mõttemaailma tungimine ning selle teadmise oma maailma konteksti asetamine oli privileeg. See aga muudab minu arvates lugemise kui tegevuse üheks huvitavamaks nähtuseks meie maailmas. Mis viib mu teise huvitava mõtte juurde, mis ma sellest raamatust kaasa võtsin - lugemine on egoistlik tegevus. Jah, nii ongi, sest kui teksti ette lugeda, on see etlemine, kus miimika ja sõnarõhud võivad kuulajat väga konkreetselt mõjutada. Raamatut lugedes aga tuleb kõik algusest peale ise välja mõelda ja see nõuab süvenemist ja eraldumist teistest. Kui see on egoism, siis so be it!
Seega omajagu keeruline, kuid huvitav raamat - sõltub sellest, mida romaani lugedes esikohale seate. Kindel soovitus!
No comments:
Post a Comment