S. Collins "Näljamängude" triloogia

Juba siis, kui Collinsi sulest ilmunud triloogia esimene raamat "Näljamängud" ilmus, siis minu raamatufanatidest sõbrad enam muust ei rääkinudki. Ja kui ma kogu aeg ütlesin, et pole lugenud ja pika-pika pilgu osaks sain, siis nüüd oli aeg see võlg tasa teha. Eriti köitev oli muidugi asjaolu, et sain kõik kolm raamatut korraga kätte :)

Triloogia esimene raamat on põnev sissejuhatus uude fantaasiamaailma. Kapitoolium korraldab igal aastal Näljamänge, mis on kinnisel territooriumil toimuv võitlus elu ja surma peale, ja milles osalejateks on 12 vaesest ringkonnast loosi tahtel valitud poiss ja tüdruk. 12. ringkonnas elav Katniss Everdeeni elus pole palju inimesi, kellest ta hoolib, kuid näljamängude loosirattast tõmmatakse välja tema väikese õe Prim'i nimi, astub Katniss vabatahtlikult tema asemele. Samast piirkonnast satub tema rivaaliks Peeta - kohaliku pagari poeg. Koos oma toetajatega luuakse strateegia, kus Peeta ja Kat peavad teesklema sügavaid tundeid, kuid mingil hetkel läheb see mäng käest ära ning igal Näljamängul on ainult üks võitja... Kuid Kat ja Peeta suudavad Kapitooliumi mängumeistrid üle trumbata ning pääsevad mõlemad Näljamängudelt eluga. See aga on oma hinnaga ja sellele keskendub triloogia teine raamat. Kat'ist on endalegi teadmata saanud Kapitooliumi vastase revolutsiooni sümbol, mis viib suurte pingete ja väljaastumisteni, mis tipnevad täiesti erilist sorti Näljamängudega, kus osalevad ainult varasemad võitjad. Kuid need mängud katkestatakse revolutsionääride poolt, kes röövivad mõned võistlejad areenilt. Triloogia kolmas osa räägib revolutsiooni organiseerimisest 13.ringkonna elanike kaasabil ning Kat'i rollist selles, tema püüdlustest elada sisse talle etteantud rolli, päästa Peetat ning ette aimata revolutsiooni kulgu. triloogia lõpp on veidi ootamatu, kuid üsna intrigeerivalt huvitav.

Rääkides terve triloogia üldisest muljest võib öelda, et see on tõesti omanäoline fantaasiaromaan, eriti arvestades sellega, et mängus pole mitte maagilised olendid ja võlurid-nõiad-maagide õpilased, vaid inimesed, kes püüavad ellu jääda. Igati inimlik instinkt, mis keeratakse vindiga üle kergelt Vana-Rooma gladiaatorite võtmes. Isiklikult eelistasin rohkem seda Näljamängudega seotud emotsiooni, sest see revolutsiooni temaatika oli minu maitsele liiga poliitiline ning kunstlik.

Intrigeeriv on selle triloogia emotsionaalne tonaalsus - rusuv ja tuim "must do" meeleolu, mille puhul tekib tihti selline lootusetuse tunne. Katnissi karakter ei ole kindlasti kõige kergemate killast, kuid teisalt vaadeldes situatsioone, millesse teda loo käigus pannakse, on see iseenesest ka arusaadav. Ma olen seisukohal, et olgu inimene kui altruistlik tahes, on ta oma südamepõhjas siiski egoist, mistõttu jäid mõned karakterid mulle kohati arusaamatuks ning nende motiivid seosetuks (Peeta eneseohverdused tulevad kohe esimesena pähe), kuid teisalt võib seda pidada ka lihtsalt minu küüniliseks pooleks. Elu mõtet pole sellest raamatust küll minu arust võimalik leida, kuid teisalt ehk paneb noored lugemishuvilised veidi elule teisiit mõtlema.

Mulle iseenesest isegi väga meeldis see triloogia, kuigivõrd viimane osa "Pilapasknäär" oli minu hinnangul oluliselt nõrgem kui esimene ning teise osa, kuid soovitaksin siiski lugeda.