M. Atwood "Maitsev naine"

Atwoodi raamatud pole mind siiani alt vedanud. Seega tahtsin vahelduseks lugeda midagi tõsiselt head ja intensiivset, mistõttu Atwood ainukesena mulle kohe meelde tuli, sest tema võime luua omapäraseid ja meeldejäävaid karaktereid on tõesti köitev. Seega jalutasin pärast tööd raamatukokku ja seisin nõutu näoga veidi tema teoste juures, sest neid lihtsalt on liiga palju. Raamatukogus väljusin aga selle raamatuga.

Marian on noor intelligentne naine, kes elab stabiilset ja üsna korraldatud elu - ta elab eeslinnas koos pöörase korterikaaslasega, töötab küsitlusi läbiviivas firmas ning valmistub abielluma oma poiss-sõbra Peteriga. Kõik on korras ja tasakaalus kulgedes justkui omasoodu oma loogilises rajas. Kuid Marian tunneb mingit rahutust. Kui ta ühe õlude maitset käsitleva küsitluse läbiviimise käigus kohtub tudengit Duncanit, kes pakub talle võimaluse oma nii igavast ja tuimast argielust välja rabeleda oma ebahariliku mõtteviisi ja olekuga, siis haarab noor naine sellest alateadlikult kinni.  Püüdes uue ja huvitava tutvuse ning stabiilse ja mugava vana elu vahel balansseerida tabab Mariani äkki arusaamine, et ta ei suuda süüa liha. Pärast mõnda aega ning asjaolude arenemist ei suuda ta süüa ka enam muna, kala, piima, riisi ega aedvilju, kuid ootamatut olukorra lahendust ning enese sisetunde kuulamist küpsetab ta üle pika aja šokolaadikoogi ja sööb seda nii isukalt, nagu ta pole tükk aega midagi söönud.

Olen aru saanud, et see on Atwoodi esimene avalikuse poolt tähelepanu saanud teos, mis ilmus kusagil sügavatel kuuekümnendatel. Sellest ka see täiesti teine fiiling ja teemakäsitlus, mida ma kohe üldse ei saa Atwoodile omaseks pidada - pigem on see ettevaatlik pinnasondeerimine koos liiga pehmete seostega. Ma tundsin puudust sellest tugevast intriigist, mis oleks teost sidunud nii karakterite kui sündmuste seisukohast, kuid ma ei oska täpselt seda puudujäävat komponenti nimetada. Minu arvates oli kõige kummalisem tegelaskuju mitte Duncan (nagu tõenäoliselt autor on tahtnud esitada), vaid hoopis Peter - see enesekindel ja väikekodanlik advokaat, kes harrastab fotograafiat, planeeritud ootamatusi ning stabiilsust. See naljakas ja liiga tavaline mees, kes tekitab minus automaatselt uudishimu, et mis tema kiiks ja veidrus siis lõpuks on. Ta on liiga... tavaline :) Kui milline asjaolu või olukord oli kõige huvitavam ja meeldejäävam? Teate, mulle ei tule hetkel ühtegi sellist olukorda ette... Ja see peakski tegelikult kenasti selle raamatu minu jaoks kokku võtma. See ei jää meelde!

Seega täiesti ebatüüpiline Atwood, kuid kahjuks mitte minu tassike teed.