R. Miller "Pippa Lee eraelu"

Oi, kuidas ma tahaksin teile rääkida põneva loo sellest, mismoodi see raamat minuni jõudis, kuid kahjuks oli valikuprotsess sellel hetkel kaunis igav: kui ma puhkuse plaane tegema hakkasin, siis läksin kohalikku raamatukokku ja toppisin muu hulgas ka selle kauni eksemplari oma "proovime siis" raamatute hunnikusse.

Pippa Lee on hilises keskeas naisterahvas, kes elab koos oma 30 aastat vanema mehe Herbiga ühes vanurite kogukonnas. Pippa aga tunneb, et midagi on valesti. Ta hakkab öösiti unes ringi käima, avastab ennast jälle suitsetas ning teda lausa tõmbab naabrinaise poja Chrisi poole (mitte tingimata seksuaalses mõttes). Pippa rahutus aga on ootamatult põhjendatud, sest ilmneb, et tema mees magab nende ühise sõbrannaga ning õhku kerkib lahutuse teema ja lugu ise lõppeb hoopis isemoodi  (kuigivõrd minu arvates veidi kunstliku maiguga) twistiga. Raamatu arendes aga saab ka aimu Pippa keerulisest ja eklektilisest minevikust: segased suhted emaga, pehmelt öeldes pöörane noorus, Herbi eelmise naise surm ning loksumine mugavasse abielurütmi, mis lõppkokkuvõttes siiski ei muuda Pippat selleks traditsiooniliseks eeslinna naiseks.

See raamat ei saa minu arvates alguses kuidagi hoogu sisse. Pigem on see algus kuidagi kombatav ja õrritav. Kuid raamatu teine osa on jutustatud mina-vormis läbi Pippa enda silmade, keskendudes Pippa kujunemisaastatele, ning just siin hakkas minu jaoks see raamat elama. Lugedes ma kuulsin lausa selle intelligentse keskealise naise häält, mis rahulikult ja ilma häbita räägib oma minevikust, olgu see siis kui jabur tahes. See oli väga võluv ja ehe ning juba selle lühikese peatüki pärast tasub seda raamatut lugeda. Kuid üldjoontes jätavad teised raamatu osad kahjuks kunstliku mulje. Just eriti need, mis käsitlevad raamatu seisukohast seda "tänast päeva". See tundub kõik kuidagi võltsilt paatoslik ja stagneerunud, kuid teisalt võib see ka autori taotlus olla, et näidata elu igapäevase rütmi eripära. Huvitav ongi see, et selle raamatu puhul jäi mulle meelde loo rütm, mitte sisuline areng, karakterid või konkreetsed sündmused. see on selles mõttes naljakas raamat, et see on nagu Arvo Pärdi "Alina" - väga lihtne ja ilma ekstreemsete elamustippudeta kulgemine ajas. Justkui oleksid tegelaskujud andnudki ennast juhtumiste meeldevalda, ise selleks suurt midagi tegemata.

Üldjoontes keskpärane raamat, kuid mõningad kirkamad hetked kergitasid raamatu üldmuljet. Seega olge valmis pigem aeglase rütmiga külasimmaniks, kus süldibänd hakkab juba ära väsima, kui ilgelt ägedaks rockpeoks, kus tahaks lõpuni välja näppu visata.