Kui ma töötaksin kusagil rahvaraamatukogus, siis tõenäoliselt oleks see riiulite nn "patsutamine" (riiulite korda seadmine ja ilusti laudiga sirgeks panemine) minu jaoks lõppenud virna ilukirjandusega, mida lihtsalt peab lugema. Kuid vahel on hea töötada spetsiaalset kirjandust komplekteerivas asutuses - ahvatlusi on vähem. See raamat aga jõudis minuni just patsutamise ajal. Jäin lihtsalt pealkirja korraks vaatama, võtsin korraks kätte, et lähemalt uurida, ja juba ma ta endale kapinurgale sokutasingi.Underhill on aastakümneid tegelenud sellega, et uurib USAs paiknevaid ostukeskkondi ja seal liikuvaid inimesi - kuidas inimesed loevad erinevaid silte, vaatavad kaupu, liiguvad ruumis ringi, suhtlevad klienditeenindajatega, kuidas keskkond/väljapanekud/lendlehed on kujundatud. Ta uurib seda, mis paneb inimesi ostma ja kuidas oleks optimaalseim seda võimendada. Näiteks kas te olete tähele pannud, et kui te lähete suures kaubanduskeskuses mõnda poodi, siis reeglina suunduvad inimesed pigem paremale. Isegi poes kehtib parema käe reegel :) Või et 85% meestest, kes toodet poes olles mingil määral kasutavad (selga proovivad või tehnikavidinat näperdavad), ostavad selle ka ära, kuid naistest teeb ostu samadel tingimustel vaid 25%. Seega on ostukeskkonnas inimeste ja nende käitumise jälgimine tõepoolest ehk mõnevõrra veider, kui teie kõrval seisev tüüp teid pingsalt silmitsedes pidevalt midagi oma märkmikusse kribab, kuid teisalt väga põnev.
Pärast raamatu lugemist hakkasin samuti rohkem jälgima enda käitumist poes ja poe sisustust üldisemalt. Näiteks ühes poes pidin ennast oimetuks otsima, et leida lihtlabast suhkrut - maitseainete juures seda ei olnud, kuivainete juures ka mitte... Lõpuks selgus konkreetse poe loogika, mille kohaselt suhkur ja kohvi-tee käivad käsikäes. Beats me! Samuti nägin ma, et Eesti kaubandusketis ei jäta poodi sisenedes kliendile nn "maanudmisruumi" ehk siis sa astud ruumi sisse ja tihtilugu jooksed kohe esimese tooteriiuli otsa. Underhilli seisukohast (ja mina ühinen temaga) on see küll big no-no, sest kliendil peab olema võimalus keskkonnaga harjuda. Tööl on meil õnneks ruumi sisse astudes piisavalt võimalust veidi oma olukorraga kohaneda, sest ruum lihtsalt on piisavalt suur, et me ei saa riiuleid kohe ukse ette ritta seada. Poes aga mõjub see esimese riiuli nägemine veidi ahistavalt, kas pole mitte? Sa näed poodi astudes kohe asjadest tulvil riiuleid ja mõtled , et ma pean ennast võitlusvalmis seadma ja lahkuma poest ainult soovitud asjadega (vähemalt mina pean seda tegema, teistest ma ei tea).
Muidugi on selline tarbekeskkonnas liikumine mingil määral paratamatus ning teisalt ma ei naudi üldse uue kraami poes liikumist - olen avastanud endas juba aastaid tagasi väikese pisiku, mis eelistab hinna- ja kvaliteedisuhteid silmas pidades second hand poode ning taaskasutuskeskusi. Kuid aegajalt organiseeritud ostmisele-tarbimisele orienteeritud keskkonnas liikumine on paratamatu ning siis paneb see kõik mind küll mõtlema. Me tarbime üsna arutul hulgal hiina originaale, teeme oma ostuotsuseid lähtudes tänaval nähtud IN-suundadest ning leiame uusi ja uusi põhjuseid veenmaks ennast, et see järjekordne jakk on mulle väga vajalik, mis sellest, et kodus kapis on juba 2 üsna sarnast. Seega oli see raamat minu jaoks veidi kahetise alatooniga ja kaalusin siiralt vahepeal mõtet minna näiteks Rimisse ja ajada nende väljamõeldud ja organiseeritud tootepaigutus sassi. Just for the fun of it!
Üldjoontes põnev lugemine. Kahjuks küll mitte nii meeldejääv, kuid mingid osad jäävad kindlasti päevadeks kummitama. Sest nagu Underhilli moto on oma kliente koolitades: "Ilmselge ei ole alati silmnähtav."
No comments:
Post a Comment