N. Mailer "Alasti ja surnud"

Üle-eelmisel nädalal meenus mulle see raamat - just selle valge selg koos Maileri punase nimega seal peal. Ma olen tööl riiuleid patsutades korduvalt seda näinud ja mõelnud "What if..." Paks ja hirmutav on see alati tundunud. Aga seekord ma teadsin, et seda tahaks lugeda. Läksingi selle missiooniga raamatukokku ja laenutasin selle.

Raamat räägib Ameerika luurerühmast, mis osaleb Anopopei saare vallutamise dessandis Teise ilmasõja ajal. Täpsemalt on lähema vaatluse alla võetud ühe väiksema luuresalga rühma liikmed, kus on nii vanad olijad kui ka uued ja tundmatud mehed, ning Anopopei saare vallutamist juhtiv kindral Cummingsi hingeelu, kes justkui maletaja nuppe tõstab ja lahingutegevust planeerib. Selle raamatu puhul ei olegi pearõhk sõjategevus, vaid pigem meeste isiksuste ja nende kogemuste kirjeldamisel kas sõja ajal või enne seda. Loo arenedes saavad mõned sellest tegelaskonnast surma, mõni aga elab edasi hoolimata hullumeelsetest seikadest. Jutu arendes liigutakse nii konkreetsesse hetkedesse keset sõjategevust saarel, kui antakse asjaosaliste põgus pilguheit nende maailmale enne sõda. See aga näitab, et salga liikmete hulgas on erineva tsiviilelu kogemusega mehi - dändid, hulkurid, maapoisid, sisserännanud jne, ning see muudab selle raamatu väga mitmetahuliseks. Ja kuigi teos on liigitatud sõjaromaaniks, ei saaks öelda, et see oleks sünge lugu, sest raamatus on omajagu elutervet huumorit ning situatsioonikoomikat.

Esimesena meenub selle raamatu puhul see, et teost lugedes jäi taaskord silma sõna "alastus". See on selle raamatu kontekstis ikka üsna robustne eneseavamine, mille tulemusena oled sa nii endale kui teistele justkui peopesal näha. Just see pidev eneseanalüüs ning eneserefleteerimine üsna kitsas ringkonnas ja kindlat käsuliini pidi võibolla muudab inimeste mõtlemismaailma. See on alastus igas mõttes - olgu leinas (Gallagher pärast oma naise surma), haiguses (Wilson), ambitsoonides (Crofti punnitamine kõrgema auastme poole), oma strateegilistes otsustes (Cummingsi ja tema abilise Hearni omavahelised vestlused) jne. Sa oled selles kitsas väikeses maailmas ja on pea võimatu nautida seda vaba maailma privaatsuse rüütatust. Olgu see siis pealegi nii illusoorne, kui me endale ette tahame kujutada. Samuti räägib see raamat minu jaoks ihadest. See on see kaugunistamise variant, milles sa mõtled kõigele tuttavale, mis sul on olnud, adudes, et see ei saa enam kunagi olema nii, nagu sa seda mäletad. Iha turvalisuse, muutumatuse järgi. Samuti iha läheduse, sõpruse, toe järgi, mille puhul tuleb mõelda ka veidi kaine mõistusega. Näiteks lähtudes Redi loogikast, ei tohi sõjas sõpru hankida, sest nad võivad surma saada.

Raamatu üks peategelane on kindlasti ka džungel, mis muutub ja areneb. Ta on ühtaegu oht kui ka võimalus. Näiteks kui Martinez läheb luurele ja satub kogemata jaapanlaste laagrile peale, siis on teda piirav rohelus võimalus oma elu päästa. Teisalt jällegi on paduvihma ajal laagri elu peaaegu täielikult halvatud, sest ümbritsev muda koos vihmavalinguga muudab argise rutiini pea võimatuks.See põõsastiku tihedus, muda, kuumus, leitsak, niiskus - see moodustab loos sellise veidi sumbunud, ahistava õhustiku, millest lihtsalt ei ole pääsu. Teine elutu peategelane on selles raamatus sõda. Cummings mõtsikleb sellest kaunis tabavalt: "Sõda oli tervenisti vaid väsimus ja rutiin, reeglid ja muud protseduurid, aga ometi oli selles ka alasti kistud sõdame värinat, mis tabab sind valusalt, kui sind selle keskele on heidetud." Sõda on ühelt poolt justkui kuliss, taustamüra kogu tegevuse jooksul. Teisalt jällegi on sõda nagu elav protsess, mis muutub, teiseneb ja lihtsalt mingil hetkel juhtub. Reasõduri või kindralina saad sa mingil viisil protsessi mõjutada, kuid mitte seda juhtida, ning selle mõistmine on minu jaoks väga hirmutav mõte.

Raamatus oli päris mitu head seika. Kõige südamesse minev oli minu jaoks Gallagheri naise surm. See toe kadumine seal eemal kodus on väga suur hoop - oled sa mees või naine, laps või abieluinimene. Mõte, et keegi kusagil sind ootab, võib vahel mõjuda äärmiselt innustavalt. Eriti jabur oli aga see, kui Gallagher hakkas pärast uudise kuulmist vasttaastatud postiühenduse läbi oma juba surnud naiselt kirju saama. Juba mõte sellest on absurdne, kuid ma saan aru, et sõjal on sõja seadused ja siis võib juhtuda kõik. Veidi naljakam seik, mis meelde jäi, oli Wilsoni ja põõsa "konflikt", kus valves olnud Wilson põõsa peale südamest vihastas ja pärast küsimust "kesse kurat sul sial kasvada käskis?" põõsa lihtsalt valanguga ära niitis. Kiiksuga, kuid piisavalt jabur, et muigama panna.

Seega on sõjal sõja reeglid. Ma ei suuda seda teosest saadud emotsiooni siia kirja panna, sest Mailer on tõesti väga hea töö teinud, kuid raamat on tõesti väga hea. Soovitan väga soojalt.