J. Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Seda raamatut luges mu sõbranna juba tükk-tükk aega tagasi. Luges ja naeris. Soovitas soojalt. Ja nägin seda siis kohalikus raamatukogus riiulil seismas. Seega - mõeldud, tehtud!

Allan Karlsson, kelle sajandat sünnipäeva hakatakse vanadekodus suurejooneliselt tähistama, ei ole aga oma uuest eluaastast sugugi nii vaimustunud. Seetõttu ronib ta aknast välja, jalutab kohaliku väikelinna bussijaama ning istub esimese väljasõitva bussi peale, haarates kaasa ka kohvri, mida tal hetkeks paluti valvata. See sündmus paneb aga hoopis isevärki loo käima. Sest esiteks on kohvri õigeks omanikuks kogemata kombel kuritegeliku jõugu juht ning selle kohvri peab ju ilmtingimata kätte saama! Politseikomissar, kellele Allan Karlssoni ülesleidmine on uueks erialaseks väljakutseks, satub aga pidevalt ootamatute takistuste otsa. Lisage siia juurde veel üks igavene üliõpilane, kes on "peaaegu" lõpetanud kõik võimalikud erialad, sügaval metsas elav punapea Kaunitar, kelle koduloomadeks on hundikoer Buster ja elevant Sonja, ning Allani sõbralik väikesulist seikluskaaslane Julius, kelle õrn 70-aastane eluiga ei takista tal siiski väga tarmukalt erinevatele situatsioonidele läheneda. Samuti saab ka ülevaate Allani imelisest karjäärist lõhkeainespetsialistina, kes muuhulgas aitab kaasa tuumapommi leiutamisele, päästab ära Mao noore naise ning suudab põgeneda Gulagist koos Alber Einsteini vinguva ja melanhoolse poolvenna Herbertiga.

See raamat on sellises mõnusas, kergelt naivistliku alatooniga kirjutatud väga fantaasiarikas romaanike. Kui te olete kunagi lugenud Forrest Gumpi lugusid (jah, need on ilmunud ka eesti keeles ning ma tõepoolest soovitan esimest osa), siis võib leida mõningaid sarnaseid jooni. Näiteks on peategelane liialdatult optimistlik erinevate kriitiliste olukordade puhul ning pigem jälgib suurt poliitilist mängu kõrvalt. Tegelikult on Allan lausa apoliitiline karakter. Mine siis võta kinni, kas see on ülima intelligentsuse või lauslolluse ilming. Kuid tuleb tunnistada, et kuigi karakterid olid väga pinnapealsed, siis tegelikult selle teose puhul see ei häirinudki. Pigem ütleks, et see oli boonus. Kuigivõrd, tuleb tunnistada, et teos sisaldas palju huvitavaid, geniaalseid nüansse, siis lõpuks hakkas see vaikselt juba ära väsitama. Võibolla on siis huumorikirjandus minu jaoks ainult teatud mahus vastuvõetav.

Aga huvitavaid ja nutikalt naljakaid hetki oli selles kirjutises tohutult palju. Üks naljakamaid hetki oli minu jaoks näiteks see, kui ekslikult saavad kuritegeliku jõugu nahkjakid endale kirjaoskamatuse tõttu seljale tikandi The Violins (Viiulid) ning kohalik kammerorkester kutsub nad endaga ühisele kontserdile üles astuma. See oli tõsiselt nutikas kniff, mis mu mõnusasti itsitama pani. Samuti oli naljakas Allani ja Sonja omavahelise sõpruse põhjused, sest kumbki oli omamoodi põgenik, ning kahe poliitilise rivaali omavaheline sõnelemine, kus taandutakse loomanimedele ning lõppkokkuvõtteks kirjeldatakse olukorda järgmiselt: "Tola ja parasiit, kes sõdib tossikese, pooletoobise ja saamatuga, kes kõigele lisaks on sama tark kui lehm".

Seega huvitav ja mitmekülgne kogemus, kuid teist korda ma enam seda lugeda ei viitsiks.