J. A. Essbaum "Üksildane naine on ohtlik naine"

Suures pühadetuhinas olin puhkuse välja võtnud ning sattusin taas oma lapsepõlve koduraamatukokku. Oo see õnnis nostalgiahetk uute raamatute kuhje nähes pluss muidugi palju toredaid uusi ja huvitavaid asju, mis suures linnas 4 sekundiga uudiskirjanduse riiulist haihtuvad. Igatahes oli seesinane raamat mulle juba mõni aeg tagasi silma jäänud - intrigeeriv pealkiri ja kaunis kaanekujundus. Seega oli mul väga põnev paar õhtupoolikult, kus sain raamatuga muhedalt kerra tõmmata.

Anna Benz on on justkui tüüpiline Šveitsis elav koduperenaine - tal on pankurist mees, kolm imetoredat last ning kaunis maja. Kuid Anna on sügavalt üksildane. Kuna ta on ameeriklanna, siis on tal raske kohaneda šveitslaste meelelaadiga, tema abikaasa on emotsionaalselt distanseerunud ja ta ei leia endale peale laste kasvatamise muud rakendust. Olukorra lahendamiseks läheb ta abikaasa soovitusel psühhoterapeudi juurde ning asub õppima šveitsi keelt. Kuid Anna enda jaoks on hoopis tähenduslikumad erinevad armukesed, kes pakuvad talle mingisugustki leevendust sellele üksildustundele, mida ta sügaval endas hoiab. Loo arenedes saab Annale aga selgemaks, et on raske sellise mängu juures fassaadi hoida, kuna valedel on ju komme välja tulla.

Ma saan suurepäraselt aru, miks on raamatu kirjastajad võrrelnud seda Anna Karenina ja madame Bovaryga, kuna raamatute tonaalsus ja tajutav tulevikustsenaarium on väga sarnane. Me räägime naistest, kes võtavad elu liiga tõsiselt, kes on sisemiselt katki ja kelle meelelaad on allaheitlik. Ma ei tea, mina kirjeldaksin seda nii. Ma enda jaoks olen selle nii lahti seletanud, et üksildustunne on midagi sellist, mis võib panna inimesi kummalisi ja enesehävituslikke asju tegema. Kui ei ole enam midagi suurt kaotada, siis mida üldse edasi teha? Julgen väita, et olen selle omal nahal läbi elanud ja tean, millest räägin. Mõnel inimesel sellest üksildusest väljaronimine õnnestub, teisel aga mitte. Kui kahe kirjandusklassikasse kuuluva naiskarakteri puhul tuleb loo arenedes välja, miks on nendega asja nõnda, siis käesoleva raamatu puhul seda välja ei joonistu. On see raske lapsepõlv, suur trauma, kohustused? Mind muudab uudishimulikuks just see vastamata "miks?" selle loo taga. Samas on autor teinud väga hea töö - sügav, sisuliselt köitev ning intrigeeriv arenguromaan. Samuti kiidan toimetajatööd ning raamatu kujundust - tõesti nauditav tervik!

Mulle endale jäi mulje Annast kui inimesest, kes ei oska või ei taha suhelda. Kinnine inimene, kelle introvertsed omadused lõpuks ennast tema enda vastu pööravad - selle asemel, et küsida oma mehelt, kuidas edasi, laseb ta passiivselt tollel ennast juhtida vältimatu katastroofi poole. Me näeme kogu lugu läbi Anna silmade, seega ei ole see objektiivne - Anna vaatab asjadele oma prisma kaudu ja tema prisma kese võib olla ehk veidi nihkes. Nagu Anna ise ütleb "Täpsus on tõe vorm. Aga mitte miski ei ole täpselt tõsi." Samuti tunduvad teised karakterid loos kaugel ja eemal - nad on, kuid nad ei tundu reaalsed. Nad kujutavad endast justkui kulissi, mille najale toetudes peategelane endale oma traagikat välja joonistab. Seega väga egoistlik tegelaskuju, kelle jaoks teiste tundemaailm ei oma tähtsust taandades nad massistseenides osalejateks. Kuidas saab selliste reeglite kohaselt siis üldse lähedust tekkida?

Seega on see sügav raamat, kuid usun, et elus omajagu asju läbiteinud naistele liigagi valus tõde, mis lubab olnut endast uuesti läbi lasta. Seega naistele soe soovitus, meestele võib ehk võõraks jääda...