Thursday, February 18, 2016

K. Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Hosseini eelmine raamat raputas mind sügavalt. See oli väga valus ja ilus raamat ning tundsin, et ei suuda kohe samas tempos jätkata. Seega andsin endale aega ning nüüd tundus, et on aeg küps tema teise raamatuga proovida. Mõtte teostus aga eeldas veidi eeltööd ja raamatujahti erinevates raamatukogudes, kuid lõpuks ma ta leidsin... Vedelemas tagastatud raamatute hunnikus, kust ma ta päästsin.

Mariam on vallaslaps ja Afganistanis islami kogukonnas on selline asi suur häbi. Elades emaga oma nürimeelset elu, kus ainukesed helgemad hetked on isa külaskäigud, ei mõista tüdruk, miks ta ei tohi paljusid asju teha. Ühe hetkega kogu see rahulik elu haihtub ning Mariam pannakse mehele Kabulist pärit kingsepale Rashidile, kelle kibestumus paneb pitseri nende abielule. Laila on nende naabruses elav viieteistkümneaastane neiu, kes kaotab ühel hetkel kõik oma elus ning kelle elu saab Rashidi ja Mariamiga seotud. Kuivõrd vabatahtlikult, kuivõrd sunniviisiliselt, on juba lugeja otsustada. Kahe naise vahel tärkab hoolimine, mille tugevus on raske mõõta, kuid mis tõestab ennast tegudes. Ka sellistes, mille puhul on raske anda hinnaguid.

Hosseini raamatud on tugevad ja mõjusad. Tema oskus luua karaktereid ning panna nad olukorda, kus inimlikkus ja armastus tõusevad ka uskumatutes kohtades esile kui väärtused, mida ei saa ega tohi alavääristada, on absoluutselt vaimustav. Tegelaskujude arenguteest rääkides on küll veidi tunda, et naistest räägib mees (no alateadlikult tajud selle ikka kuidagi ära), aga suures plaanis see ei häirinud. Mõjususe osas pean tunnistama, et "Lohejooskja" üllatas rohkem, kuid see ei tähenda, et selle loo karakterid ei jääks hinge kinni ja mõtteisse kummitama.

Kui mõelda aga inimsuhete peale, siis sellised raamatud on nagu õpikud - kogu aeg kummitab peas mõte "Aga mida teeksin mina?" Naisena või isegi noore tüdrukuna kaotada oma lähedased tugevalt patriarhaarses kultuuris ei jäägi suurt muud üle kui leppida oma saatusega. Leppida alandustega, painduda peksmise, vägivalla ja mõnituste ees, sest kuhu olekski sul minna, kui keegi kusagil sind ei oota? Kõige hullem vast on minu jaoks see, kui kaob lootus parema homse ees ja, vaadates kahe naise eluteed, jääb ainult üle küsida, kuidas selline usk üldse nendes tingimustes püsima sai jääda? Kõige hullem oli minu jaoks raamatus ehk Afganistani elu-olu kirjeldus erinevate valitsejate valguses ning selle ehe näide oli sünnitushaigla kirjeldus. See oli juba ainuüksi oma ideelt nii õõvastav, et pidin raamatu üheks päevaks kõrvale panema. Absurdne on, et selline ongi elu. Küsitav on, kas me peame sellega leppima.

Ilus, aga väga valus raamat.

No comments:

Post a Comment