N.Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

Selle raamatu lugemise soov tuli sellest, et ühes üsna tüütus Hollywoodi tiinikomöödia idee oli selle raamatu sisuga kokku põimunud. Filmi nimi oli "Easy A", kus nood keskkooli neiu valetab oma sõbrannale, et ta magas kellegagi ning kuulukad hakkavad koolis levima. Ta saab inspiratsiooni Hawthorne'i raamatust mängida siis kooli kõige litsakamat tüdrukut, samas seda siiski mitte olles. Aah, ma ütlesin, et see on tiinikomöödia ju, kus asjad ei ole alati nii selgelt arusaadavad.

Raamatust endast: Lugu ise allgab nii, et 17. sajandi puritaanlikus kogukonnas on noor naine Hester Prynne, noor abielunaine, kelle mees pole veel Vanast Maailmast Ameerikasse jõudnud, teinud abielurikkumise pattu ning kogukonna vanemad mõistavad tema karistuseks elu lõpuni kanda rinnas punast tähte A (nagu inglise keeli adulteress). Talle määratakse karistus seista häbipostis kogu linnarahvale näha koos tema patuelust tekkinud  väikese patuviljaga, kelle nimeks saab Pearl. Häbipostis olles näeb Hester aga, et rahvahulgas seisab tema laulatatud mees Roger Chillingworth, kes hiljem palub naisel suu kinni hoida, et säästa teda häbist. Loo arenedes aga selgub, et Herteri patukaaslaseks oli kohalik noor ning paljulubav vaimulik Artur Dimmesdale, kes tunneb Hesterile kaasa, kuid vaikib. Ta tekitab enda ihule, rinnule, haava või vermed (see jääb veidi segaseks) A tähega, ning varjab neid, kuid Hesteri laulatet abikaasa (tohtrihärra, kes jagab vaimulikuga maja), näeb seda ning haub kättemaksu. Samas mööduvad aastad ja väike Pearl kasvab ning asjad muuduvad nii palju, et Hester ning Artur otsustavad koos lahkuda. Kuid vaimuliku tervis on väga nõrk ning sellel päeval, kui nad peavad põgenema, sureb vaimulik avalikult häbipostis tunnistades oma süüd kogu linnarahva ees.

Mulle Hawthorne'i kirjastiil ei meeldinud - see oli minu jaoks liiga heietav, keerutav ning ebaühtlane. Ta suutis küll täiskasvanud tegelaskujude karakterid kaunis usutavad luua, kuid Pearli tegelaskuju polnud minu silmis realistlik. Ta pani väikese seitsme aastase plikatirtsu rääkima kui täiskasvanud inimese ning see oli ilmselgelt eluvõõras nüanss selles raamatus. Kes teab, palju need 19. sajandi kirjanikud ikka oma laste kasvatamisega reaalselt kokku puutusid. Ütleme nii, et mõnda teist Hawthorne'i raamatut ma kätte enam ei võta.

Raamatu sisu aga oli intrigeeriv - mõtlemapanev kombinatsioon eetika ja moraaliküsimustest, kus must ja valge ei ole selgelt nähtuvad. Näiteks Hesteri motiivid varjata oma lapse isa - algselt heatahtlikust mõttest kasvab talle endalegi ootamatult välja vaimuliku jaoks sundmõte, mis lõpuks söövib temalt nii meelerahu kui elu. Samuti väikese Pearli mõttemaailma areng, kelle jaoks tulipunane A täht on vastupidiselt kogukonna arvamusele midagi positiivset ning püsivat. Samuti ema ja lapse omavaheline suhe - kus algab sõltuvus ning kus lõppeb vanemlik kohstus ning kas Hester tegi õigesti, et ei andnud oma last kogukonnale kasvada, samas kui on selge, et lapsel oleksid selles elukeskkonnas hoopis teised valikud ning võimalused tekkinud. Teisalt viime ennast 19. sajandisse, kui raamat kirjutati - puritaanlikke järelmõjutustega kogukonnas kasvanud Hawthorne kirjutab sellise raamatu? Nagu näha, tekitab see raamat oma sisulise joonega väga palju mõttepunkte ning artulust, sest siia on sõlmitud väga inimlikud nüansid, mis muudavad loo mitmes mõttes ääretult köitvaks.

Kokkuvõtvalt ütlen, et raamatu loo nüansid on väga intrigeerivad, kuid autori kirjastiil ning mõningane ebarealistlik maailmakäsitlus ei tee teost mugavaks lugemiseks.