B. Goldacre "Pahateadus"

Kui ma ei eksi, siis oli Ben Goldacre kirjutisi võimalik lugeda "Tarkade klubi" ajakirjast. Nimi sealt mulle tuttav tuligi. Tööl riiulieid "patsutades" jäi seesinane raamat mulle näppu ja tekkis ka mõte "miks mitte". Ajakirjast pole ma üldiselt viitsinud tema kirjutisi lugeda, kuid nüüd mõtlen, et peab vist silmaringi suhtes väikese avarduse tegema ning retroperspektiivset lugemist tegema veidi.

"Pahateadus" käsitleb kokkuvõtvalt seda, kuidas pseudoteadlased ning soolapuhujad meie väheseid teadmisi teaduslikust maailmast kasutades omakasupüüdlikult enda rahakoti või kuulsuse ette rakendavad. Kuna Goldacre on meditsiinilise taustaga, siis kirjeldabki ta kõike seda läbi meie tervisele suunatud asjade - alates mürkide väljutamisest jalalabade kaudu kusagil ilusalongis ning jõudes üsna karmide võimumängudeni AIDSi ravi valdkonnas Aafrikas, kus loosi lähevad tuhandete nakatunute elud. Samuti toob ta ka mängu meedia rolli meie arusaamade mõjutamisel. Meie praegune ühiskond on väga orienteeritud pidevale uuele infole, et vahel kisub see juba veidi jaburaks - kindlasti olete lugenud mõnda uudisnupukest stiilis "et teadlased on avastanud, et tomati söömine tekitab hingamisraskusi." Mis sest, et inimesed on aastasadu tomateid probleemideta söönud...

Mõtteid raamatu lugemisel tekkis mitmeid. Näiteks see, miks inimesed teaduslikele allikatele viitamise puhul üsna tihti usuvad. Miks on teadus (tava)inimestele nii püha? Teaduse üks põhilisi seisukohti on kahtle kõiges ja iga teadlane teab, et täiuslikku teadustulemust ei ole olemas - alati on reegleid kinnitavad erandeid ning seaduspärasusi mõjutavaid tegureid kohati lihtsalt liiga palju. Aga mind hakkas selle raamatu puhul huvitama teadusekauge inimese käitumine, kes lihtsalt lülitab oma loogilise mõtlemise välja ja usub parateaduseid. Ma ei alahinda platseeboefekti, sest meie füüsis ja vaim on omavahel seotud nii tugevalt, et see on vahel lausa jube. Aga loobuda reaalselt teaduslikult tõestatud ravist ja uskuda, et toidulisandite ületarbimine aitab terveks saada? Neid näiteid ei pea ma otsima isegi Goldacre raamatust, neid saab ka reaalsest elust küll ja küll tuua.

Samuti mõtlen ma siinjuures ka näiteks ajakirjanduse eetikale - miks nad võimendavad seda inimeste lollitamist ning kuidas siis ei tule arvesse see põhimõte, et tõeline uudislugu on erapooletu? Seda põhjendatakse arstide ringkaitsega ning ravimifirmade kinnimätsimisega. Jah, seda esineb ja see on kahetsusväärne (taas kord, oma kogemused), kuid see ei tähenda, et nood teised ei tekitaks ringkaitset ega mätsiks kinni oma sigadusi. Aga miks siis ajakirjanik, kes on eeldatavasti keskmise või isegi keskmisest kõrgema intelligentsusega, laseb endale kotti pähe tõmmata? Või teevad nad seda raha nimel? Samuti on tobe ka see, et usutakse need, kes on tähelepanu keskel - teevad lärmi. Leian, et lärm oma olemuselt on halb, sest hägustab inimese võimet loomulikult mõelda ning asjad selgeks saada. Meie erialaringkonnas on käibel mõiste "infomüra" ning ma leian, et sellega need soolapuhujad tegelevadki - infomüra, mis on oma olemuselt eksitav, tekitab mulje, et kui üks ja teine räägib sellest asjast nii ilusasti, siis äkki see ongi nii? Ja supsti - tõmmatakse teadusele vesi peale. Pole ju aega süveneda...

Minu üks lemmik kohti raamatust on viimane lõik: "Inimesed, kes tunnevad, et käesolevas raamatus on nende arusaamadele väljakutse esitatud ja kes on selle pärast vihased, ütlen järgnevat: teie võit." Goldacre saab aru, et see ristisõda inimeste harimisel teadusliku ajakirjanduse osas on mingil määral võitlus tuuleveskitega - tavaliselt tahab inimene uskuda muinasjuttu, kus üks tabett ravib kõik haavad, arvestamata seda, et elus on ikka nii, et kui kuskilt võida, siis teisalt kaotad. Nii palju siis mõtetest.

Ütlen raamatu kohta ka seda, et minu arust ei ole see kerge lugemine ega käesolev arutlusteema lihtne, kuna termineid ning arvestamist vajavaid asjaolusid on lihtsalt väga palju - alustades uskumustest, psühholoogiast, sotsioloogilisest maailmast ning lõpetades maailma keemiliste, füüsiliste ning geograafiliste iseärasustega. Mina olen humanitaar ning seetõttu oli mul põnev, kuigi kohati üksluine, lugeda pikki selgitavaid lõike statistikast, keemilistest elementidest ja millest kõigest veel. Teisalt arvestades raamatu iseloomu on selline teave vajalik mõistmaks üldist pilti. Hambad risti ja läbi :)

Kas soovitaksin - ei tea. Kui inimene tunneb asja vastu huvi ning viitsib oma vaateid vahel veidi kangutada, siis jah. Kui aga inimene ei ole enda jaoks teadusliku maailma põhimõtteid selgeks mõelnud, siis võib see raamat mõjuda pelutavalt. Kui sa tahad mõtiskleda selle üle, kas oraalseks mõjutab meeste haigestumist suuõõnevähki, mitte muiata kriitiliselt sellise teemapüstituse üle, siis see raamat ei ole sulle.