A. Pehhov "Varjus hiilija"

Ma võtsin selle raamatu tegelikult raamatukogust kaasa tuju ajel. Algselt jäi mulle näppu "Tigana", mida ma olen jõudumööda püüdnud ka lugeda, kuid pärast 200 lehekülge sain aru, et kirjastiili silmas pidades käib see raamat minust kauge kaarega mööda. Loll, kuid järjekindel :) Samas Pehhovi raamat oli väga hea fantaasia - lugesin üle pika aja mõnuga lausa lehekülgi neelates.

"Varjus hiilija" peategelaseks on Varju-Garret - Valiostri kuningriigi pealinnas tegutsev meistervaras, kes järjekordse tellimuse täitmisel satub  tunnistajaks kõrge aadliku tapmisele ning sellega seoses tõuseb varga tagasihoidlik isik kuninga huviorbiiti. Sest kuningal on häda - Nimetamatu nimeline vaenlane, kes on aastasadu kaugele maale kihutatud, tõstab pead ja esile on kerkinud ka mingisugune ebamäärane Isand. Oma rahva kaitseks on kuningal vaja Kondilosside nimelisest maa-alusest neetud lossidesüsteemist ära tuua Vikerkaare sarv. Aga keegi pole ammu enam Kondilossides käinud ning selle tundmatu ala plaanid asuvad Keelatud alal - rahvas linnas räägib, et seal olla kunagi mingi võlurite hookus-pookus pahasti lõppenud ning nüüd ei tea õieti keegi mis seal toimub. Garret on sunnitud kuningale appi minema ning ta saab endale (tõelisele fantaasia raamatule kohaselt) ka ustavad abilised - paar kõrgsoost haldjat, kuninga narrine tegutsev paharet Kli-Kli, päkapikk ja härjapõlvlane ning mõned inimeste rassist sõdalased. Lisaks selle aitavad teda ka näiteks kuninga raamatukoguhoidja, ainult Garreti peas elav surnud ülemmaag Valder ja Garreti endine õpetaja, kes on nüüd varaste jumala teenimisele pühendunud.

Kõigepealt pean ma ütlema, et F-sarja tõlkijad-toimetajad on taaskord suutnud mind meeldivalt üllatada. Raamat on väga hea ning rikkaliku sõnakasutusega ja häirivaid trükivigu mulle silma ei hakanudki. Loed ja naudid lihtsalt. Samuti pean tunnistama, et Pehhovi kirjastiil on üsna veetlev - veidi sarkasmi, näpuke huumorit, törts maagiat ning imelist vedamist. Näiteks tavaliselt ma raamatut lugedes ei naera, aga selle raamatu puhul oli sõnamäng nii vahva, et ajas kohe reaalselt itsitama. Muidugi - kõik pole ka tegelikult nii ilus. Kohati oli lugedes tunne, et Garret on nagu A-rühm ühes isikus - teeb ja müdistab ning alati tuleb kuidagi kuivalt välja oma jamadest. Samuti tundus vahel, et kui peategelane oli hädas, siis tuli talle koheselt ka abiline leida jne. Aga see on vaatepunkti küsimus - kas tahad fantaasiat realistlikumas võtmes või eelistad seda tõesti võtta muinasjutuna.

Üldiselt soovitan raamatut soojalt meelelahutusena, sest see on sümpaatne teos. Kindlalt parem kui Cartland :)