H. Kainits "Mardika umb ehk minu väike hullumaja"

See raamat sattus minuni väga ootamatut rada - käisin Viljandis ja et mul bussis midagi teha oleks, siis käisin väikese tiiru raamatupoest läbi. See oli allahindlusega müügis ja siis mõtlesin, et "hei, why not?" Ja miks just see raamat? Sellepärast, et ma olen seda raamatukogudes riiulitel näinud ja kuidagi tundus ahvatlev...

Raamat räägib läbi Matti silmade sellest, kuidas tema isiklik väike hullumaja nimega elu toimib. Tema vanemad on abielus, kui ema on suuremat sorti telefonisõltlane ja käib pidvalt uute meestega kohtamas., samas kui isa armastab aegajalt pudelipõhja piiluda ning on selline tüüpiline eesti mehe muster (no offence, eks?) Samas on mina-tegelase õde, endine sportlane, sarvede mahajooksmisega ametis nii alkoholi kui ka eraelulises mõttes. Naabrid on samuti veidi napakad - lõdva püksikummiga naabrinaine, vananev füüsikaõps ja uudishimulik Suislepa-mutt ülalt korruselt. Matti hea sõber Ruut on innovaatiliselt mõtlev noormees, kes koos Matti ja mõnede teiste noorte kaasabil paneb aluse uuele usule - monetarism ehk rahakultus. Ja romaani teine pool keskendubki sellele, kuidas asi tekib, kasvab ja plaksatusega lõhki läheb. On veel suuremaid väiksemaid jutuliine, aga üsna korralik hullumaja on kokku keeratud :)

See raamat ei täitnud minu ootusi. Ma oleksin lootnud pigem midagi "Espresso lugude" sarnast, kus nutikalt on veidi hullumeelsed majanaabrid ühkes väga muhedaks koosluseks seotud. Selle asemel sain aga pigem sellise keskpärase eesti romaani, mis püüab ülevindi keeratud stereotüüpide kaudu luua humoorikat, kuid siiski omal moel tõsist tervikut. Siinjuures on rõhk sõnal püüab, sest minu jaoks seda kahjuks ei tekkinud. Näiteks mina-tegelane on passiivse iseloomuga looder, kellest luuakse intelligentse inimese võrdkuju, kuid samas tema mõttemaailm on siiski justkui 50-aastasel mehel. Seega ei lähe sisu ja pakend omavahel kuidagi kokku. Monetarismi idee on huvitav, kuid selle idee arendus on jabur ning kuidagi ühekülgne, kus autor püüab luua illusiooni kaudselt kritiseeritud rahaahnusest, kuigi tegelikult on ilmselge, et see on päris otsene näkkuütlemine. Seega on kogu romaani ulatuses midagi nihkes, mis takistab 100% romaani nautimast. Ma ei tea, millest see tuleb. Võibolla on siin küsimus põlvkondades?

Igatahes minu hinnangul on antud raamatu puhul tegu keskpärane lugemisega ja kahjuks seda ma lugeda ei soovitaks.