N. Elias "Tsiviliseerumisprotsess"

See raamat on olnud mu viimase paari kuu nö "suurprojekt". Raamat jõudis minuni päris ootuspärast teed pidi. Ei olnud seekord soovitus, vaid kolleegid tööl rääkisid sellest. Nimelt on sellest mingi osa ühel neist ülikoolis ühe loengu raames kohustuslik ja see oli mingisuguse ühise intrigeeriva nalja keskmes olevat.Sirvisin seda siis enne riiulisse panekut ja mulle meeldis see, mis ma seal nägin.


Kogu selle Eliase teose (ma hetkel vaatan neid kahte kui ühtset tervikut) räägib sellest, kuidas Õhtumaade inimese mõttemaailm on aja jooksul muutunud. Alates sellistest lihtsatest asjadest nagu lauakombed või peresuhted ning lõpetades aadlisuhete diplomaatia  arenemisega. Raamatu keskmes on see, et meie mõiste "tsiviliseeritusest" on pidevas muutumises ja meie arusaam sellest, mis on eetiline käitumine, on tekkinud erinevate asjaolude tugevast koosmõjust. Ramuti vaadeldakse siin riikide ja ühiskondlike normide teket.

Raamat oli tõepoolest minu jaoks suurprojekt, kuna see on kohati väga keeruliste mõttekäikudega ning  sisutihe tekst. Eliase mõttekäigud on iseenesest mulle sümpaatsed ja tuleb silmas ka pidada, et ta on üsna õnnestunult koondanud väga suure temaatikaga ja laiahaardelise materjali väga konkreetsesse vormi. Seega on esmalt kohati haaramatuna näiv arutlus teises kohas jällegi teksti toetav, mistõttu tuleb Eliasele tehtud töö eest au anda. 

Intrigeerivaid mõtteid antud teost lugedes tekkis mitmeid. Näiteks see, kuidas me oleme tegelikult muutnud oma suhtumist maailma uurimisele. Kui nüüd meenutada endisaegseid ajalooraamatuid, siis on need kõik kirjutatud laias lastus sellest lähtepunktist, mida üks või teine suurmees on teinud. Seega jälgitakse üksikisiku tegevust, mitte laiemas mõttes õhiskondlikku arengut. Aga mulle tundub, et järjest enam tunneme me huvi selle suurema massi vastu - mida nemad sõid, kuidas nemad ennast kasisid ja mismoodi nende omavaheline peresuhtlus võis käia. Muidugi, see on ühest küljest väga individuaalne, kuid teisalt jällegi on mingi ühtne vorm. Mudel, mida püütakse täitsa ja mis on kogukondlikuks standardiks.

Teine intrigeeriv idee, mis mulle sellest raamatust meelde jäi, on rüütli rolli järkjärguline muutumine aadliks ning kuidas lõppeks seguneb veel sellesse segaputru rikkama kodanliku ühiskonnaga. Ma olen ka olnud üsna idealistlik selles osas, et rüütel on oma olemuselt olnud midagi ülemat, daamide suhtes viisakas ja diplomaatiline igast küljest. Seda on meile ju õpetatud ajalooraamatutest. Elias toob mängu aga teise dimensiooni, mida ma pole kunagi adunud. Näiteks ei olnud keskaegsed rüütlid reeglina oma daamide vastu sugugi nii galantsed nagu võiks arvata ja uskuda - pigem oli naisele hoopi näkku lööv mees väga tavaline nähtus. Samuti ei ole ma kunagi mõelnud sellest, kust läheb piir sõjardi ja kõrgema võimu esindaja vahel ning kuidas suutis kuningas ohjata seda massi sõjakarmustes karrastunud mehi. Ja miks peaksidki nood talle alluma, kui neid on sadu ja teda vaid üks.

Samuti räägib raamat ju oma tungide ohjeldamisest selle kõige laiemas mõistes. Kas pole mitte huvitav mõte see, et piinlikustunne, mida meis tekitab ühiskondlik arusaam "õigest" käitumisest, on tegelikult oma olemuselt siiski vahend meie allutamiseks, meie põhimina allasurumiseks? Näiteks miks me tunneme piinlikustunnet siis, kui meil läheb avalikus kohas süda pahaks ja me oksendame, kui see on oma olemuselt ainult üks meie keha reaktsioon välistele teguritele? Kuidas mingil hetkel hakkab see ühiksondlik prestiiž nii oluliselt mängima, et me peame ennast alla suruma ja jälgima kirjutatud ja kirjutamata mängureegleid?


Igatahes oli tegu huvitava ja keerulise raamatuga, mis paneb mõtlema sellele, et see meie käitumine tegelikult on nii palju erinevaid etappe sajandite jooksul läbinud, et selle terve pildi hoomamine on peaaegu võimatu. Mina soovitaksin lugeda, kuid tõesti peab selleks tahtmine olema.