T. Max "Ma loodan, et põrgus on õlut"

Käisin raamatukogubussis ja sai arutult palju raamatuid koju taritu. Igaüks neist tundus põnev ja selle raamatu pealkiri intrigeeris mind. Küsisin, kas on ka väärt asi, ja sõbranna ütles, et talle meeldis. Noh, reason enough!

Raamat räägib ühe noore mehe joomaseiklustest: alkoholist, naistest, seksist, pidudest ja millest kõigest veel, mis sellega kaasneb. See on nagu Vuorineni "Joomahullu päevaraamatu" jänki-versioon ainult selle väikse vahega, et Tucker Max on reaalselt eksisteeriv isik ja väidetavalt on kõik need joomaseiklused päriselt juhtunud. Lood ei ole omavahel seotud vaid need on üldiselt üksikud juhtumised, kuid teisalt raamatu arengut vaadates see ka ei häirinud.

See raamat pani mu sõna otses mõttes pisarateni naerma (eriti see kõhulahtisuse lugu hotelli fuajees koos kogu olustiku kirjeldusega). Seda ei ole tõesti kunagi varem juhtunud, et ma ei suuda enam edasi lugeda ja muudkui naeran. Raamat hoiatab küll kaanel roppuste eest, kuid uskuge mind - on rõvedamaid-nürimaid asju välja antud ja seda meie enda väiksel Maarjamaal. Või siis olen ma oma hingepõhjas lihtsalt väike pervert, et see mulle meeldis.

Vast kõige veidram ja naljakam tegelane selles raamatus oli minu arust SlingBlade, kes on ühestküljest täielik naiste unelm (korralik, oma aksepteeritavate kiiksudega) ja teisalt täielik naistepõlgur, kuid mingi sisemine masohhist veab ta ikkagi välja sõpradega jooma ja naisi lantima. Nii sarkastilisi ja otsekoheseid ütlusi oli lausa jabur lugeda. Näiteks: "Nii, vaatame: ta on pikk litsakas blondin ja sina oled purjus. Cupido on rääkinud." Ja samuti on selles raamatus see kuldne tõde, mida me, naised, tegelikult kõik teame, kuid miskipärast me kunagi selle järgi ei tegutse: mehed käituvad meiega täpselt nii, nagu me neil lubame endaga käituda. Seda ei pea isegi ridade vahelt lugema, vaid see on lausa sõna-sõnalt kirja pandud sinna.

Selle raamatu teeb eriliseks see intelligentne kõrvetav sarkasm. See pole lihtsalt labane joomaraamat, vaid need naljad, mida tehakse, on üsna otsekohesed, vajavad vähemalt keskmist intelligentsust ning mingit jaburat huumorisoont, mis ei lase kõike südamesse võtta. Muidugi, seal on kohti, kus mina naisena saaksin maruvihaseks ja tunnen enda sugu solvatuna olevat (näiteks salaja seksi filmimine riidekapist või kui pärast seksi asjade aknast välja viskamine seetõttu, et mees ei taha, et neiu tema sõpradega kohtuks). Muidugi, selles raamatus on naised objektid ja ka autor ise ütleb, et ta vaatlebki naisi nii, kuid teisalt on tal ka mingi sotsiaalne moraal olemas (näiteks kui ta kirjeldab ühe oma sõbra kihlatut või kui tema palatikaaslaseks haiglas on ühe kehapoole halvatusega meesterahvas).

Minule see raamat näiteks väga meeldis, kuid nagu öeldud - kes sarkasitlisest kõrvetavast huumorist aru ei saa, sellel ma soovitan see raamat vahele jätta.