Teate, kui kaua ma seda raamatut otsisin ja taga ajasin? Selle põhjuseks on Kepleri nime kasutavate inimeste debüüdist saadud nii tugev emotsioon, et ma tahtsin ja pidin lihtsalt sellele uuele raamatule kuidagi küüned taha saama. Ja ükskord, lihtsalt niisama, raamatukogus sõbrannat külastades nägin ma silmanurgast seda ning pärast jalutasin veel jupp aega selle tellisega (kokku 450 lk ringis) oma õlakotis ringi. Tahtejõud on ikka kole asi...Soojal suvepäeval leitakse mahajäetud paadilt noore naise surnukeha. Naine on uppunud, kuid kuidas, jääb mõistatuseks. Samal ajal leitakse riiklikul tasandil relvaäri reguleeriva ametniku Carl Palmcrona pooduna, kuid kuidas ja miks ta täpsemalt surnud on, ei ole kellelegi selge. Soome juurtega politseiuurija Joona Linna tunneb aga, et midagi on siin väga mäda ja hakkab talle omase jonnakusega asja uurima. Ilmneb, et laeval surnuna leitud neiu kohaliku inimõiguste eest võitleja Penelope õde, kuid Penelope ise on kadunud ja tõenäoliselt suuremas ohus, kui teda otsivad inimesed aru saavad. Loo arenedes saab ka aimu, et see oht on tekkinud üsna juhuslikul moel ning et tegelikult on need kaks surma omavahel väga tihedalt seotud, kuigi seda te vist juba aimasite?
See on tõepoolest tipptasemel actionromaan, kus tegevus toimub kiiresti arenedes ja intelligentsel tasemel. Mulle meeldib loo kirjutamisstiil seetõttu, et siin ei ole sellist macholikku ärplemist, vaid lugejana satud olukorda, kus sind pillutatakse meelevaldselt ühest suunast teise ja, kuigi see on ühest küljest ärritav, on see samas ka väga õrritav ja kutsub pidevalt edasi lugema. Meeldivalt mõjub ka see, et peatükid on lühikesed ja konkreetsed ilma karakterite pikemate sisemiste heietusteta, sest see laseb kogu tegevustikul kiiresti areneda ilma liigsete ripakil otsadeta. Igal asjal-tegelasel selles loos on oma eesmärk ja midagi ei ole jäetud juhuse hooleks. Teisalt jällegi pean tunnistama, et see ei pakkunud samavõrdset ootamatud ärevust, mida ma Kepleri esimest romaani lugedes tundsin. Võibolla on lugu selles, et seda ootamatuse momenti ei olnud enam?
Seega väga-väga hea kiire põnevusromaan, kuid "Hüpnotisöör" oli siiski veidi parem...
No comments:
Post a Comment