J. Meek "Suurim armastusakt"

Jäin just oma viimasel ajal loetud raamatute pealkirju lugema ja, andke andeks, ma ei tea, miks on igal pool armastus sees. Võibolla on mul lihtsalt vaja see enda jaoks selgeks mõelda... Aga ma ei hakka tõde salgama, et selle raamatu valisin samuti pealkirja järgi, sest sõnastus kõlas juba kõlas väga grandioosselt.

Väikeses Siberi linnakeses saab Esimese ilmasõja ajal kokku üks omanäoline seltskond tegelasi: võikaid riitusi korraldav ususekt, vangilaagri põgenik, alkoholilembeline šamaan, Tšehhi rügemendi riismed, tšehhide narkosõltlasest väejuht ja kaunis lesknaine, kes oma noore pojaga on linna mõned aastad tagasi kolinud. Lisaks sellele liigub kusagil linnast väljas sarimõrtsukas, kelle hüüdnimi on Mohikaanlane, kes tekitab pimedat hirmu kõigis, kes temast kuulevad. Toosama Mohikaanlane paneb linnas tekkinud olukorra ootamatut rada pidi liikuma ja, kui hakkab selguma terve pilt, siis on juba raske kogu protsessi peatada: inimesed surevad ja pääsevad, püüavad leida tõde ja elu mõtet, teevad sugu ja loobuvad teadlikult armastusest või võitlevad selle eest isegi siis kui olukord on tõepoolest lootusetu. Seega mis siis on suurim armastusakt? Loobumine või võitlus surmani? Ellu jäämine või elust loobumine?

Selle raamatu tonaalsus on minu jaoks äärmiselt oluline - ma mõistan karaktereid ja mingil määral saan aru ka nende põhimõtetest ja teguviisidest, aga üle pika aja on minu kätte sattunud raamat, kus ideetasandil töötab kõik, aga ma ise ei suuda sellega haakuda. See mõte, et mida teeksin mina sellises olukorras, seekord tööle ei hakanud. Võibolla on see hea, sest ma ei saanud leida sarnaseid hetki ning tõmmata paralleele oma eluga, sest kaua ja kui pikki paralleele sa ikka muudkui tõmbad. Aga teisalt jällegi muudab see raamatu minu jaoks ebaisikupäraseks. Kui mingil tasandil ei ole võimalik samastuda, siis kuidas seon ma selle raamatu oma kogemuste või mõtetega? Iseenesest on raamatus ju huvitavaid nüansse: kastreeritute usulahk, toidunormiks nuumatud kaasvang ja ihar häbitu naine keset kõrget moraali. Aga kahjuks see jäi minu jaoks kuidagi (elu)võõraks.

Iseenesest tooksin siin välja ka Meeki kirjutamisstiili, mis on väga isemoodi. Näiteks kirjeldab ta tšehhide rügementi järgmiselt: "Saja mehe peale oli neil 945 varvast, puuduvad varbad oli võtnud külm, ja 980 sõrme, 199 silma, 198 jalga, 196 kätt, mikroobidest piinatud maod, ühel kümnest oli süüfilis, ühel kümnest tiisikus ja suurem osa tundis juba suus algavat skorbuudi vänget maiku." See võtab kõik kenasti ja kavalalt kokku, kusjuures lugejal ei saagi tekkida küsimust mis olukorras rügement on. Samuti saab stiilinäitena tuua vangilaagrist põgenenud Samarini mõttekäiku, kus ta leiab, et "kahuriliha" kasutamine sõjapidamises ei ole humaansem kui vangilaagris kaasvangi nuumamine tema ärasöömise eesmärgil. Tõsi, siinjuures tekib eetiline dilemma: kas 10000 ilmsesse surma minevat tundmatut meest kaalub üles selle ühe inimese, keda sa enne tema hukkamist tundma õpid, ehk siis kas kvaliteet kaalub üles kvantiteedi.

Seega üsna heas keeles kirjutatud põnev raamat, mille eesmärk minu jaoks ehk veidi häguseks jäi. Aga õhtud sai ilusasti sisustatud :)