V. Panjuškin "Rubljovka: Suure mängu käsiraamat"

Kui ma lugesin kusagilt veebist või kurat-seda-enam-teab-kust, et selline põnev raamat on ilmunud, siis hakkasin otsima võimalusi seda laenutada. AGA see oli igal pool välja laenutatud, sest ilmselt oli sama mõte tekkinud ka teistel suure linna lugejail. Ootasin siis tükk aega ja ühel kaunil päeval sain selle siis rõõmsalt kepsutades koju tarida.

Rubljovka on Moskva lähistel asuv piirkond, kus elavad Venemaa rikkad, kuulsad ja võimsad. Neil on pappi nagu muda, nad lubavad endale ekstravagantsust selle kõige otsesemas mõttes ning nad kõik mängivad kõrgelennulist mängu st me kõik teame, et kõrgelt kukkuda on valus. Aga selline ongi elu... Rubljovkal elavad inimesed elavad seega täiesti oma reeglite järgi, sest muud moodi ei oleks nad jõudnud sinna, kus nad on - kõrge ametikoht riigistruktuuris, trendilooja või tippjuht erafirmas. Raamat kirjeldabki neid reegleid, kuidas Rubljovkal elanikud püüavad oma elu seada ja sättida, et mitte jääda häbisse teiste omasuguste hulgas (vähemalt Venemaal). Kuid kahjuks sellega raamatu eripära ka piirdub, sest lõpeks ei olegi aru saada sellest, mis on siis Rubljoval nii oluliselt teistmoodi kui Beverly Hillsis või Aberdeenis või Rivieras st rikkur on rikkur hoolimata tema elukohast.

Keskseks kultusteemaks selles raamatus on raha - selle ümber keerleb mängijate (nii nimetab autor rubljovkalasi) elu ja see on see püha lehm, mida Rulbjovka elanikud kummardavad. Mõistan, maailmas peab ka olema selliseid tõusikuid, sest raha vajab raiskamist ja jämeda kullast kaelaketid kandmist ning peab ju ka minusugune haritlane-kulturnik saama irooniliselt kellegi üle naerda. Aga miks? Mis on selle  rahapata teenimise eesmärk siis? Rubljovka üks reeglitest on see, et raha ei tohi seista, seega enda tagala kindlustamine ei ole siin enam argument. Heategevus? Hehee, quess again. Heaolu? Ei jää mulje, et heaolu oleks igapäevane pabistamine, et kas vastatakse kellegi jaburatele normidele. Ma mõistan ka seda, et raha paneb rattad käima ja kui sul on võimu, siis miks mitte seda kasutada, aga kui paber muutub elu alustalaks, siis tekibki küsimus, et mis jääb siis peale selle veel alles? Kas eetika, hingesund ja mõttemaailm siis on tõepoolest nii tähtsusetu? Kurb ja veidi valus...

Üldises plaanis olen ma aga selles raamatus tõsiselt pettunud. Selle näiteks on kasvõi see, et ükski post-it-märkmepaber ei tundunud olevat väärt, et mõni koht raamatus enda jaoks ära märkida. Ja seda ei ole varem juhtunud! Mõtlesin, et ma saan lugeda jaburaid näiteid või midagi kardinaalselt vene temperamendiga seonduvat, kuid kahjuks piirdub raamatu autor vaid põgusate viidetega rikaste ja mõjuvõimsate elu visandamisel, mis sumbub pikka temaatilisse nämmutamisesse. Kohati tundus, et raamat on kirjutatud lihtsalt seetõttu, et see tundus põnev. Võibolla pole autor lihtsalt julenud üle võlli detaile kirja panema hakata, sest mustamise eest võib ju peksa saada või rootsi kardinate taha sattuda, aga siit siis ka küsimus, et kas on siis üldse mõtet sellist raamatut kirjutada? Kus kajastub siin see Venemaa müstilisus ja igapäeva elu absurdsus välja?

Seega pean kurbusega tõdema, et seda raamatut ma ei soovitaks.