Sunday, December 26, 2010

H. Lee "Tappa laulurästast..."


See raamat on mind ammu oodanud. Ma olen teda paar korda raamatukogust laenutanud ning siis sama targalt tagasi viinud ilma seda avamatagi. Ju siis polnud see aeg. Aga nüüd ma tundsin lausa, et see kutsus.

Selle raamatu mina-tegelaseks on väike tüdruk Jean-Louise ehk Nirgisilm ja keskseks teemaks on peategelase lapsepõlveperiood, mis keerleb ümber tema isa kohtuprotsessi. Nirgisilma isa Atticus on Alabama osariigi väikelinnas üsna laia silmaringiga advokaat ning tema kaitsealuseks on mustanahaline, keda süüdistatakse ühe valge asotsiaalse taustaga neiu vägistamine. Raamat on pungil täis värvikaid karaktereid ja juhtumisi, kuid teisalt ei ole see sunnitud või labane. Pigem tundub see loomulik osa kogu teosest, mida vahel ei saaks öelda mõne tänapäevase romaani puhul.

Minu jaoks on see raamat, mis ei käsitle asju must-valgetena - olgu selleks nahavärvus, tõekspidamised, kasvukeskkond või vaatepunktid. Samuti räägib see raamat sellest, mis on vaprus. Kuivõrd kaugele me oleme valmis üldse minema selle eest, millesse me usume? Kuna on õige rääkida õigust ja kas alati ongi? Teine lähenemine asjale on, et isegi kõige parema püüdmise juures ei lähe asjad vahel nii, nagu oodata võiks. Me kipume inimeste üle liige kiirelt otsustama ja nendest oma pildi looma. Ja nendest piltidest on raske loobuda. Näiteks tooksin ma siinjuures Atticus'e põhjenduse oma poja karistusele, mis kätkes endas ühele raskelt haigele vanadaamile ettelugemist: "Ma tahtsin, et sa märkaksid midagi tema juures - tahtsin, et sa näeksid tõelist julgust, selle asemel, et kujutleda julgust mehena, kellel on püss käes. Julgus on see, kui sa ette teades, et saad nahutada, ikkagi asja kallale asud ja selle läbi viid. Harva juhtub, et sa võidad, kuid siiski."

Selle raamatu puhul on minu jaoks huvitav see, et loodud karakterid olid niivõrd tõetruud. Raamatut lugedes suutsin ma väga selgelt ette kujutada Nirginäo vanemat venda Jem'i ja tema raskusi olukorraga leppimisel, Dill'i segadust kõige toimuva suhtes, tädi Alexandra ja miss Maudie olukorda selles keskkonnas ning mustanahalise majateenija Calpurina rolli kogu sellest loos. Ma lugesin ja ma sain aru, miks keegi nii teeb, kuid teisalt ma ei tahtnudki neid õigustada. Lihtsalt lugesin ja nautisin. Sest ma ei ole tükk aega lugenud nii selgelt väljajoonistuvate karakterite mängu ja sellest on isegi kahju.

See on hea raamat. Ma lihtsalt ei oska muud öelda. See raamat sattus minuni õigel ajal ja oli tõeline elamus. Soovitan!

No comments:

Post a Comment