Taaskord populaarteaduslik kirjandus. Raamatu alapealkiri on "Tavatu teejuht 18. sajandisse" ja seda ta tõepoolest on. No see pealkiri juba iseenesest peaks juba viitama sellele. Sest mina näiteks ei teadnud, et George Washingtonil olid valehambad. Ma teadsin küll, et hambakaksaja amet (mis meie koduses Eestis oli sepaonude käes) ei olnud just meeldivate killast ning et valuvaigistite kasutamine hakkas laiemalt levima alles 19. sajandil, kuid ma ei teadnud midagi valehammastest.
Raamatu põhiteemaks on toonase prantsuse keeleruumi ühiskond selle infoleviku võtmes. Vähemalt mina vaatasin seda nii, kuigivõrd saab sellele raamatule läheneda ka hoopist teisi radu pidi. Mulle meeldis Darntoni kirjutamisstiil - see ei olnud liiga teaduslik, kuid teisalt ka mitte labane. Tema lähenemine asjaoludele tundub olevat kriitiline ja samuti kergelt irooniline. Huvitav on minu jaoks, et ta just rõhutabki läbi selle esseede kogumiku seda, et kohati on tegu tema seisukohtadega. See muudab selle asja minu jaoks usutavaks. Seda illustreerib väga ilmekalt Darntoni enda küsimus: "Miks ei võiks ajalugu olla sama huvitav kui mõrv?"
See on esseede kogumik, millel on mitu erinevat suunda. Minu jaoks oli erialasest kretinismist tingituna oma huvi teise peatüki vastu, mis lausa sulas käes. See käsitles Pariisi uudiste leviku põhiprintsiipe keskendudes klatšile ja lorilauludele. Ja sellest tulenevalt on huvitav, et kuigivõrd selle ühiskonna tehnoloogiline pärand on oluliselt väiksem tänasest elust, on siiski tagatud omad viisid ja nipid uudiste kiireks levikuks. Seda peatükki lugedes paneb see inimlik nutikus lausa hämmastama - kes meist tänapäeval tuleks selle peale, et valida kuskil pealinna keskel välja puu, mille all siis saaks aktuaalset gossipit levitada? Kasutada kindlat objekti just kuulujuttude levitamiseks. Ma ei pea siin silmad Delfit ega Õhtulehte - need on minu jaoks antud kontekstis üsna abstraktsed sümbolid.
Samuti oli mitmete näidete puhul ilmne, et see 200 aasta tagune aeg ei erinenud väga oluliselt meie ühiskonnast. Viimasest peatükis käsitletud Brissot'i nimelise tegelase elulugu kirjeldades muutub järjest ilmsemaks, et inimesed, kellel on piisavalt auahnust, saavutavad (olgugi, et lühikeseks ajaks) võimu teiste üle. Antud aferist (ma tõesti ei oska teda teisiti nimetada) oli oma elu jooksul mitmeid kordi kõrvuni võlgades, kuid ometigi suutis ta leida viisi välja rabeleda ja ennast kehtestada. Samuti müüs ta ennast siiski maha just antud hetkel aktuaalsete teemade pärast ehk tema põhimõtted olid nagu tuulelipp, mis liikus parasjagu selles suunas, kust puhus ühiskondlik briis. Selle lugemisel tabasin ma ennast mõtlemas, et see on nii kummaline, et inimloomus on aja jooksul nii vähe muutunud.
Aga minule oli põrgulikult igav 7. peatükk, mis käsitles börsitehinguid. Seda sellel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt ei saa sellest aru. Ma ei ole kunagi pidanud enda jaoks oluliseks seda, et ma pean täpselt teada igasugusest majandustegevusest kõike. On pigem oluline see, et ma tean piisavalt oma rahaasju. Seega libisesin ma sellest peatükist üle. (Jah, eriti igavate kohtade juures kipun ma seda tegema - vabandust, et purustasin teie illusioonid.)
See oli üldiselt hea raamat - kirjutamisstiil läks mulle peale, pakkus veidraid ja kummalisi ühiskondlikke aspekte ning jutt oli ladus. Ainuke asi, mis häiris, oli teema laialivalguvus. Seda raamatut ei saa ühesõnaga kokku võtta, sest valdkonniti on ta väga mitmekesine. ja ma oleksin oodanud tihedamalt kontsentreeritud lähenemist.
No comments:
Post a Comment