Selle raamatu valisin lugemiseks ühe sõbra soovituse pärast umbes poolteist aastat tagasi. Samuti peab TEA kirjastuse sari "50 klassikut" seda oluliseks 20. sajandi romaaniks. Kohene kriitika aga pildil nähtuvale eestikeelsele trükile: liiga tihe kiri! See väsitas silmi, kuigi leheküljed lausa sulasid käes.
Teose sisu on lihtne: see räägib ühe mehe, T. S. Garpi, elust tema sünnist kuni surmani. Väga tõetruult esitatab autor tema ema iseloomu ja Garpi eostamise asjaolusid, kuidas Garp kasvas ja kohanes selle maailmaga, milles ta elas, kuidas ta oma sarvi noore abielumehena maha jooksis, mida ta tegi argipäeval, kuidas ta tegi oma tööd ning kuidas elas üle kaotusi. Ühesõnaga kirjeldab see tõepoolest Garpi maailma - tema inimesi, tema tegevusi, tema mõtteid, tema mõju ühiskonnale jne. Kohati on see liiga detailne, kohati absurdne, paiguti tibakene õudne, aga teisalt elu ongi selline!
Ma ei oska selle raamatu kohta väga midagi öelda. Ma lugesin seda, ma nautisin seda juttu ja sõnadevoolu, kuid ma ei suuda seda väga sügavalt analüüsida. Mitte et see oleks raske raamat. Ma ei saaks öelda, et see oleks keeruline lugemine. Samas on selle raamatu puhul sügavamaid hoovusi tunda. Näiteks täna hommikul seda raamatut lõpetades jäin ma mõtlema sellele, kas tõepoolest on siis sugude vahelised erinevused nii suured. Kas tõepoolest kõik mehed valetavad ja käituvad aegajalt nagu ahvid? Ja kas tõepoolest kõik naised on oma sisemuses arusaamisel, et me oleme meeste ohvrid? Kas kogu see sugude vaheline võitlus pole mitte klišee, millele teose üks keskpunkt on üles ehitatud?
Teine mõte, mis mind puudutas, käsitles kirjaniku suhet oma maailmaga. Garp oli kirjanik ning jälestas autobiograafilise tagamaaga teoseid. Teisalt jällegi, lugedes raamatust tema teoste lõike, ei saaks öelda, et tema enda teosed oleksid sellest puutumata jäänud. Seega on siin tunda võibolla kerget üleolevat suhtumist kõige muu maailma suhtes ning kohati aimub siin seda enesepettuse teemat. Kirjanike ja nende teoste seosed reaalsusega on alati kahjuks mingil määral nukker tõsiasi - vähemalt mõistan seda mina nii.
See raamat oli naljakas nauding, mis muudkui ise voolas ja voolas ja läbi ta saigi. Õudhea ja saab 4,8 punkti 5-sel skaalal! Seda on palju!
Siiralt teie,
Kiiks
No comments:
Post a Comment