"Punase raamatu" sarjast ilmunud Bookeri preemia raamat. Mis ma oskan valiku põhjuseks öelda? Nimi oli köitev. Ja ma tahan näha inimest, kes ei ole elus vähemalt ühte raamatut valinud kaane järgi! Aga oli üks köitvamaid ilukirjanduse asju viimasel ajal. Ja kuigi taas kord on asjal mitu kihti, on see raamat loetav ka tegelikult nii, et ei eelda sügavat mentaalset kohalolu.
Raamat on kokku pandud peategelase, Paddy Clarke, lühikestest lapsepõlve episoodidest. Väga lihtsad ja konkreetsed mälestused ja kirjeldatud nii, nagu neid meenutaks 10-aastane. ja see loobki selle ausa ja vahetu fooni, sest sellised pikad eluloolised kirjeldused oleksid antud juhul mõjunud kuidagi võltsilt ja pingutatult. Näiteks kirjeldab Paddy erinevaid asju, mida nad mingil päeval tegid, kuidas oma kambas tuli ennast maksma panna, milline oli koolis õpetaja, mida isa tegi pärast tööd, kuidas lõhnab ema. Ja alati pole need asjad healapselikud: venna sunnitud bensiinikapsli alla neelamine või rottide tapmine ei käi tänapäeva ühiskonnas enam eetiliselt korrektse käitumise alla. See ei ole enam inimlik, ma mõistan, kuid teisalt - kas me pole oma ülimalt ratsionaalses humanismis muutunud liiga hellikuks igasuguste "pahade" asjade suhtes? Ühesõnaga - väga lihtsad asjad ja läbi lapse silmade.
Raamatu teine tasand käsitleb aga üksikumaid, kuid sügavamaid teemasid: ema-isa lahkuminekuga tipnevat kodust sisekliimat ja kuidas laps seda näeb, kuidas tegelikult on sotsiaalne omaksvõtmine alati oluline ning kuivõrd lähedased on tegelikut mõisted (venna)armastus ja (venna)viha. Näiteks isa-ema suhete parandamisel näeb Paddy oma kohustust asju parandada, mõistmata, et tegelikult on ta võimetu. Ta istub ööde kaupa üleval, et valvata ema-isa und kirjeldades elavalt seda, kuidas ta kuulab pärast magama saatmist nende järjekordset tüli, kuidas trepp kääksub,kui nad magamistuppa läheb, kuidas nad hingavad. Samuti kirjeldab ta seda, kuidas ta üleval püsib - lüües pead vastu voodipeatsit, käib ennast vannitoas külma veega kastmas jne. Ja ometigi ei saa ta päris täpselt aru, miks ta nii võimetu on. Paratamatult tunned lapsele kaasa, aga teisalt jällegi mõistad, et see on üks elu paratamatusi.
Kõige sügavama tasandil aga räägib see raamat minu jaoks sellest, kuida laps peab juba maast madalast oskama tegelikult kohaneda. Terve see loodud keskkond, milles Paddy tegutses (olgu selleks kodu, kool või siis kasvõi väikelinn, milles ta elas) on pidevas muutumises. Ja alati ei pruugi me nõustuda nende muutustega, kuid me peame õppima nendega kohanema. Isegi, kui see tundub ebaõiglane või üüratult raske.
Raamat on kokku pandud peategelase, Paddy Clarke, lühikestest lapsepõlve episoodidest. Väga lihtsad ja konkreetsed mälestused ja kirjeldatud nii, nagu neid meenutaks 10-aastane. ja see loobki selle ausa ja vahetu fooni, sest sellised pikad eluloolised kirjeldused oleksid antud juhul mõjunud kuidagi võltsilt ja pingutatult. Näiteks kirjeldab Paddy erinevaid asju, mida nad mingil päeval tegid, kuidas oma kambas tuli ennast maksma panna, milline oli koolis õpetaja, mida isa tegi pärast tööd, kuidas lõhnab ema. Ja alati pole need asjad healapselikud: venna sunnitud bensiinikapsli alla neelamine või rottide tapmine ei käi tänapäeva ühiskonnas enam eetiliselt korrektse käitumise alla. See ei ole enam inimlik, ma mõistan, kuid teisalt - kas me pole oma ülimalt ratsionaalses humanismis muutunud liiga hellikuks igasuguste "pahade" asjade suhtes? Ühesõnaga - väga lihtsad asjad ja läbi lapse silmade.
Raamatu teine tasand käsitleb aga üksikumaid, kuid sügavamaid teemasid: ema-isa lahkuminekuga tipnevat kodust sisekliimat ja kuidas laps seda näeb, kuidas tegelikult on sotsiaalne omaksvõtmine alati oluline ning kuivõrd lähedased on tegelikut mõisted (venna)armastus ja (venna)viha. Näiteks isa-ema suhete parandamisel näeb Paddy oma kohustust asju parandada, mõistmata, et tegelikult on ta võimetu. Ta istub ööde kaupa üleval, et valvata ema-isa und kirjeldades elavalt seda, kuidas ta kuulab pärast magama saatmist nende järjekordset tüli, kuidas trepp kääksub,kui nad magamistuppa läheb, kuidas nad hingavad. Samuti kirjeldab ta seda, kuidas ta üleval püsib - lüües pead vastu voodipeatsit, käib ennast vannitoas külma veega kastmas jne. Ja ometigi ei saa ta päris täpselt aru, miks ta nii võimetu on. Paratamatult tunned lapsele kaasa, aga teisalt jällegi mõistad, et see on üks elu paratamatusi.
Kõige sügavama tasandil aga räägib see raamat minu jaoks sellest, kuida laps peab juba maast madalast oskama tegelikult kohaneda. Terve see loodud keskkond, milles Paddy tegutses (olgu selleks kodu, kool või siis kasvõi väikelinn, milles ta elas) on pidevas muutumises. Ja alati ei pruugi me nõustuda nende muutustega, kuid me peame õppima nendega kohanema. Isegi, kui see tundub ebaõiglane või üüratult raske.
Väga lihtne raamat. Mõnusalt kirjutatud ja kiirelt liikuv. Seda raamatut oli kurb käest ära panna.
Väga soojade soovitustega,
Kiiks
No comments:
Post a Comment