Minu suhe selle raamatuga algas siis, kui mul oli oma seitse-kaheksa aastat tagasi suur Sauteri vaimustus peal. Ma olen mitu korda proovinud seda läbi lugeda, kuid pole tegelikult kunagi otsa peale saanud. Võtsin siis nüüd kätte ja lugesin läbi. Meeleolu oli pärast lõpetamist „oli nagu midagi, aga samas polnud ka…“.
Lühidalt öeldes on tegu biitromaaniga reisimisest. Tee kui selline ongi selle raamatu üks peategelasi – kas siis oma abstraktses reisina või otseses mõttes asfaldina. Minu jaoks veidike sihitu eesmärgiga teos, mille võlu jääb minu jaoks kaugeks. Raamatu peategelaste eesmärgiks ei ole mitte jõuda sihtpunkti, vaid olla teel teadmata seda, mis ootab ees. Võib-olla olid nad kaudses mõttes selle ootuse ja teadmatuse sõltlased, kellele kusagile kohale jõudmine oli tihti liiga suureks pettumuseks, et pidi edasi liikuma, et saaks uuesti ja uuesti ja uuesti seda ootusärevust ning teadmatust kogeda. Ja kuigi öeldakse, et vahel on teel olemine olulisem kui kohale jõudmine, ei saaks ma öelda, et selles loos oleksid tegelased aja jooksul mingisuguse katarsiseni jõudnud. Seega jään oma seisukoha juurde. Samuti räägitakse selle raamatu puhul pidevalt sellest elutüdimusest ja - ekstaasist. Ausalt öeldes, jäi see mulle kahe silma vahele. Muidugi, tegelikus elus ongi inimesed oma olemuselt üldiselt heitlikud, kuid ma ei arva, et ma tahaksin seda raamatust lugeda.
Mulle meeldis aga see, et raamatu tegelased olid oma olemuselt väga realistlikud, kuigi ma ei ole kindel, et ma oskan seda hetkel täpsemalt kirjeldada. Dean Moriarty, kelle ümber kogu tegevus toimub, on minu jaoks inimene, kes reaalsuses mind tohutult närvi ajaks. Selline ööliblikas, kes kogu oma personaalse ja sotsiaalse vastutuse teistele lükkab, lähtub egoistlikult ainult oma teel olemise sõltuvusest ning on üldse pehmelt öeldes üks suur ahv. Sal Paradise, loo mina-tegelane, on Dean’iga suhteliselt sarnane, kuigi tema situatsioon elus on teine – temal on elus oma peidukohad, tal on inimeste tugi ja võib-olla on ta ühiskondlikult rohkem nö „omamees“. Dean on seega jäetud mõnevõrra sellisesse metsistunud vaeslapse rolli, kes oma egotsentrilisusega peletab inimesi eemale, kuid kes teoorias teeb kõike seda, mida me ise võib-olla salajas mõtleksime, et võiks teha (kerge vihje Freud’i ID kontseptsioonile äkki?).
Mida ma tahan öelda – mul oli sellest raamatust raske vaimustuda. Ta ei olnud kõige huvitavam minu jaoks. Tõenäoliselt mängivad siin rolli põlvkondade ning kogemuste erinevused.
Siiralt teie,
Kiiks
Lühidalt öeldes on tegu biitromaaniga reisimisest. Tee kui selline ongi selle raamatu üks peategelasi – kas siis oma abstraktses reisina või otseses mõttes asfaldina. Minu jaoks veidike sihitu eesmärgiga teos, mille võlu jääb minu jaoks kaugeks. Raamatu peategelaste eesmärgiks ei ole mitte jõuda sihtpunkti, vaid olla teel teadmata seda, mis ootab ees. Võib-olla olid nad kaudses mõttes selle ootuse ja teadmatuse sõltlased, kellele kusagile kohale jõudmine oli tihti liiga suureks pettumuseks, et pidi edasi liikuma, et saaks uuesti ja uuesti ja uuesti seda ootusärevust ning teadmatust kogeda. Ja kuigi öeldakse, et vahel on teel olemine olulisem kui kohale jõudmine, ei saaks ma öelda, et selles loos oleksid tegelased aja jooksul mingisuguse katarsiseni jõudnud. Seega jään oma seisukoha juurde. Samuti räägitakse selle raamatu puhul pidevalt sellest elutüdimusest ja - ekstaasist. Ausalt öeldes, jäi see mulle kahe silma vahele. Muidugi, tegelikus elus ongi inimesed oma olemuselt üldiselt heitlikud, kuid ma ei arva, et ma tahaksin seda raamatust lugeda.
Mulle meeldis aga see, et raamatu tegelased olid oma olemuselt väga realistlikud, kuigi ma ei ole kindel, et ma oskan seda hetkel täpsemalt kirjeldada. Dean Moriarty, kelle ümber kogu tegevus toimub, on minu jaoks inimene, kes reaalsuses mind tohutult närvi ajaks. Selline ööliblikas, kes kogu oma personaalse ja sotsiaalse vastutuse teistele lükkab, lähtub egoistlikult ainult oma teel olemise sõltuvusest ning on üldse pehmelt öeldes üks suur ahv. Sal Paradise, loo mina-tegelane, on Dean’iga suhteliselt sarnane, kuigi tema situatsioon elus on teine – temal on elus oma peidukohad, tal on inimeste tugi ja võib-olla on ta ühiskondlikult rohkem nö „omamees“. Dean on seega jäetud mõnevõrra sellisesse metsistunud vaeslapse rolli, kes oma egotsentrilisusega peletab inimesi eemale, kuid kes teoorias teeb kõike seda, mida me ise võib-olla salajas mõtleksime, et võiks teha (kerge vihje Freud’i ID kontseptsioonile äkki?).
Mida ma tahan öelda – mul oli sellest raamatust raske vaimustuda. Ta ei olnud kõige huvitavam minu jaoks. Tõenäoliselt mängivad siin rolli põlvkondade ning kogemuste erinevused.
Siiralt teie,
Kiiks
No comments:
Post a Comment