Ei ole seekord ilukirjandus, vaid sarja "Ajalugu. Sotsiaalteadused" kuuluv raamat. Teos käsitleb 16. sajandil Menocchio nimelise Itaalia möldri inkvisitsiooni ülekuulamiste protokolle ning kirjeldab äärmiselt põgusalt antud möldri elu. Tema puhul peeti kaks korda kohut - esimesel korral pealekaebamise pärast ning teine kord juba tulenevalt sellest, et ta nö "ei parandanud ennast". Teine kord tõi talle ka kirikuteglaste poolt määratud surmaotsuse. Ja ma usun, et kõik saavad aru, et kui juttu on inkvisitsioonist, siis on kõne all usu küsimused. Peamiselt analüüsib Ginzburg seda protokollides väljendatud sõnadebatti inkvisaatori ja möldri vahel. On ilmselge, et need kaks maailma on omavahel väga erinevad ja, tulenevalt mõnevõrra võimust, on inkvisiitori maailm see, mis on "õige" st mille poole peaks püüdlema.
Ei saa öelda, et Menocchio oleks rumal - ta oskab lugeda, formuleerib oma mõtteid väga konkreetselt ning, hoolimata sellest, et tal pole saanud inkvisiitorite kõrval väitluskunsti õpetust, suudab ta tulenevalt oma talupoeglikust pragmatismist lähtudes ka enam-vähem enda seisukohti põhjendada. On aga selge, et ta jääb alla sellele vastase võimule. Põhjuseid on mitmeid, kuid minu jaoks oluliseim aga see, et Menochhio on liiga pragmaatiline, et uskuda pimesi katoliku usu dogmasid. Näiteks ei mahu talle pähe Neitsi Maarja kontseptsioon või piibellik arusaam maailma loomisest. Ka raamatu pealkiri "Juust ja vaglad" tegelikult viitab maailma tajumise erinevustele usu- ja tavainimeste puhul, sest Menocchio tajub maailma kui juustu ning leiab, et inimesed on justkui vaglad, kes sündisid sellest juustusest maamassist. Ta argumenteerib oma vastuseid ning mõtteid minu arvates äärmiselt loogiliselt ning tänapäeva ühiskonnas oleks Menocchio tõenäoliselt üsnagi erudeeritud mees. Aga ajastu omapära oli tema vastu - vastureformatsiooni raames ei saanud kirik endale selliseid inimesi lubada ning seega tuli neid karistada.
Minu jaoks oli huvitav, et vastandades tolle aja kohta kõrgelt haritud inkvisiitoreid, kes on omaks võtnud ühiskondlikud ja kiriklikud normid, jäävad minu silmis hätta iseharitud ja loogiliselt mõtleva möldri maailma muutmisega. Ja ma saan aru, et mina oma 21. sajandi inimese maailma vaatega mõistan Menocchio seisukohti võibolla selgemalt ning vaatan inkvisiitorite tegevust võibolla kaugelt ja mõnevõrra kriitilisemalt, kui see kohane oleks. Teos on ka huvitav just selle Ginzburgiliku lähenemise poolest ehk uurides nö mikromaailma ehk ühe inimese kohta käivaid dokumente, saab tegelikult väga selgeks ka antud maailmaga seonduvad ühiskondlikud protsessid. Ja ma leian, et just selles ongi asja võlu - uurida konkreetselt Menocchio suhet selle usumaailmaga, mida katoliku kirik 16. sajandil Itaalias pakkus.
Hea raamat. Intrigeeriv. Soovitan.
Siiralt teie,
Kiiks
Seda raamatut olen alati tahtnud lugeda. Üldse selle sarja raamatud tunduvad hästi huvitavad. Samas kuidagi kooli, töö ja muude asjade kõrvalt ma ei mäletagi, mitu raamatut ma 2010 aastal üldse lugenud olen...ojah
ReplyDeleteMa olen su nr.1 fänn!
ReplyDeleteSee oli hea raamat, nagu öeldud - soovitan
ReplyDelete