Kirjastuse TEA raamatu "50 klassikut: 20. sajandi romaanid" põhjal on see üks olulisemaid sajandi romaane. Teose fenomen seisneb minu arust selles, et ei saa selgelt aru, kas see on kirjaniku väljamõeldis või tema kättemaks näitlejale Gustaf Gründgensile. Kuigi romaan ilmus 1966, siis sellele järgnenud kohtuistungid lubasid selle avaldada alles 1980ndatel.
Teos räägib näitlejast Hendrik Höfgen'ist, kes liigub 1930ndate Saksamaal järjest suurema tuntuse poole ning tema karjääri tipp jääb II maailmasõja raamidesse. Selle käigus on teose keskseks punktiks kogu aeg karjäär. Isegi oma abielusid ja kooselusid sõlmib Höfgen lähtudes sellest, mis moodi see paistab välja, ning leiab ka, et tema ristinimi Hanz pole piisavalt "näitlejapärane". Ta on terve romaani vältel väga teadlik oma imagost, kuid teisalt on selge, et ta ei suuda mitte kõiki oma 24/7 kestva näitemänguga eksitada. Höfgen on kogu oma tegevuse käigus suhteliselt külmalt kalkuleeriv ja sihipärane ning tema eesmärke aitab täita tema šarmantne isik ja hea välimus. Nagu ütles üks tema naise Barbara sõber "Ta valetab kogu aja ja ta ei valeta mitte iialgi. Tema vale on tema tõde."
Teose kurbloolisus seisneb aga selles, et karjääriredelil tõusta, peab Höfgen eraelulises mõttes pidevalt järjest madalamale langema ning lõppkokkuvõttes ennast ikkagi võimule maha müüma. Tema karjäär ei ole teenitud, vaid see on teda soosivate võimukandjate abiga hangitud ebakindel ja odav populaarsus. Aga mul on mulje, et see teda ei morjendanud. Sest oma olemuselt ei olnud ta näitleja selle traditsioonilises mõttes st keegi, kes oma olemuselt on kultuuri hoidja, tekitaja ja kaitsja, vaid ta oli pigem ärimees ja kaubaks oli tema ise. Näiteks, kui toimus esimene kultuurisenati koosolek, mille juht Höfgen oli, siis ilmnes, et "kultuur kujutas ennast teemat, mis enamikule senaatoritest oli väga võõras." Ja kui ta teose lõpus saab aru, et Halmeti roll on tema jaoks siiski liiga kõrge ja kättesaamatu, kuigi publik selle hästi omaks võtab, tundub see olevat tema jaoks tõsine löök. Sest siis on ainuke kord, kui ta näitlejana läbi kukub.
Mis raamatu puhul häiris, oli see pidev fašismi ja kommunismi vastandamine. Kui teos oleks eesti keeles välja antud ütleme kusagil 90ndate keskel, siis oleks see tundunud algupärasem. Kuid kuna raamatu trükk jääb 1986. aasta kanti, siis mõjus see kerge propagandistliku ajupesuna. Mina ei näe kummaski (so kommunismis ega fašismis) eriti midagi head, aga see on juba hoopis teine teema.
Ütleksin, et oli huvitav lugemine, kuigi kohati liiga metafooride ja peidetud nüanside taga. Mõtlema panev raamat, mille puhul ma püüdsin ka enda jaoks selgeks teha, kuivõrd tänapäeval see enesemüümine kultuuritegelaste hulgas rolli mängib. Vaadates meediat, siis tundub, et vägagi...
Siiralt teie,
Kiiks
Teos räägib näitlejast Hendrik Höfgen'ist, kes liigub 1930ndate Saksamaal järjest suurema tuntuse poole ning tema karjääri tipp jääb II maailmasõja raamidesse. Selle käigus on teose keskseks punktiks kogu aeg karjäär. Isegi oma abielusid ja kooselusid sõlmib Höfgen lähtudes sellest, mis moodi see paistab välja, ning leiab ka, et tema ristinimi Hanz pole piisavalt "näitlejapärane". Ta on terve romaani vältel väga teadlik oma imagost, kuid teisalt on selge, et ta ei suuda mitte kõiki oma 24/7 kestva näitemänguga eksitada. Höfgen on kogu oma tegevuse käigus suhteliselt külmalt kalkuleeriv ja sihipärane ning tema eesmärke aitab täita tema šarmantne isik ja hea välimus. Nagu ütles üks tema naise Barbara sõber "Ta valetab kogu aja ja ta ei valeta mitte iialgi. Tema vale on tema tõde."
Teose kurbloolisus seisneb aga selles, et karjääriredelil tõusta, peab Höfgen eraelulises mõttes pidevalt järjest madalamale langema ning lõppkokkuvõttes ennast ikkagi võimule maha müüma. Tema karjäär ei ole teenitud, vaid see on teda soosivate võimukandjate abiga hangitud ebakindel ja odav populaarsus. Aga mul on mulje, et see teda ei morjendanud. Sest oma olemuselt ei olnud ta näitleja selle traditsioonilises mõttes st keegi, kes oma olemuselt on kultuuri hoidja, tekitaja ja kaitsja, vaid ta oli pigem ärimees ja kaubaks oli tema ise. Näiteks, kui toimus esimene kultuurisenati koosolek, mille juht Höfgen oli, siis ilmnes, et "kultuur kujutas ennast teemat, mis enamikule senaatoritest oli väga võõras." Ja kui ta teose lõpus saab aru, et Halmeti roll on tema jaoks siiski liiga kõrge ja kättesaamatu, kuigi publik selle hästi omaks võtab, tundub see olevat tema jaoks tõsine löök. Sest siis on ainuke kord, kui ta näitlejana läbi kukub.
Mis raamatu puhul häiris, oli see pidev fašismi ja kommunismi vastandamine. Kui teos oleks eesti keeles välja antud ütleme kusagil 90ndate keskel, siis oleks see tundunud algupärasem. Kuid kuna raamatu trükk jääb 1986. aasta kanti, siis mõjus see kerge propagandistliku ajupesuna. Mina ei näe kummaski (so kommunismis ega fašismis) eriti midagi head, aga see on juba hoopis teine teema.
Ütleksin, et oli huvitav lugemine, kuigi kohati liiga metafooride ja peidetud nüanside taga. Mõtlema panev raamat, mille puhul ma püüdsin ka enda jaoks selgeks teha, kuivõrd tänapäeval see enesemüümine kultuuritegelaste hulgas rolli mängib. Vaadates meediat, siis tundub, et vägagi...
Siiralt teie,
Kiiks
No comments:
Post a Comment