Selle raamatu valisin ma tegelikult välja siis, kui hakkasin lugema "Punast printsessi" ehk siis autor tundus sellel hetkel väga huvitav, mistõttu laenutasin kohe topelt :)Romaan algab sellega, et inglanna Maud kaotab autoõnnetuse tagajärjel oma ajakirjanikust abikaasa Nikitase. Elades aga oma mehe kodumaal Kreekas on naisel raske hakkama saada leinaga mehe perekonna toetusest hoolimata, seda enam, et Nikitase surm elustab vanad perekonnamüüdid ja rebib lahti vanad haavad. Maud võtab ühendust abikaasa ema Antigonega, kes oli nooruses kommunistlik revolutsionäär Kreekas ning kes Nõukogude Liitu põgenedes oma poja hülgas. Antigone aga, naastes pärast aastakümneid kodumaale, püüab hakkama saada mälestustulvaga ja saada lunastust oma relvakaaslasest väikevenna surma asjaolude pärast. Maud ja Antigone kohtuvad ning nende eesmärkide ja maailmavaadete erinevused ühendavad perekonna ja muudavad Nikitase mälestuse ehk mõjuvõimsamaks.
Kuna Kreeka kui riigi lähiajaloost ma tean oluliselt vähem kui nende antiikaegsest kultuuriruumist, siis tuleb tunnistada, et autor on oma raamatu nimel teinud taas väga tugeva ja intiimse uurimistöö. Poliitiline terror ja võõramaalaste nukuvalitsuse tagajärjed ei ole tõenäoliselt eestlaste jaoks midagi võõrast, kuid segage see lõunamaise temperamendiga ning lugu läheb ehk veidi võikamaks. Nutikas idee luua paralleele Nikitase laste laste kaudu tänapäeva ja mineviku vahel tekitab huvitavaid mõttemänge, kuid sellega loo teravus ja šarm minu jaoks piirdub. Kõige kurvem on, et minu jaoks ei olnud raamatu karakterid lõpetatud - nendes oli midagi ebaehtsat ja kunstlikku, mistõttu keegi neist ei saanud mulle kuidagi lähedaseks või reaalseks. Ei tekkinud mõtteisse karakterite nägusid, iseloomulikke liigutusi või ettekujutatud situatsioone, mis mul hea raamatu puhul alati tekivad. Ei olnud ehedaid emotsioone ega kirge, mis oleks loo muutnud emotsionaalsemaks ja mitmekihilisemaks. Pigem kummitas kogu aeg kuklas, et tegu on romaaniga ja ei enamat. Sellepärast ei suutnud ma seda raamatut päris nii nautida, nagu ma oleksin tahtnud.
Paar huvitavat mõtet tekkis siiski. Kreeka kui rikkaliku ajaloolise pärandiga riik lämbub oma kultuuripärandi kätte. Ma olen ka varem kuulnud sellest, et riigil on raske tagada kõigi kujude, haudade ja muude antiikselt ajalooliste leidude eest hoolitsemiset ja ei tee riigi halduskorralduslikku poolt ilmtingimata just lihtsamaks - mõnes teises riigis teeks arheoloog puutumatult leitud antiikhaua tõttu tagurpidi rõõmusalto, kuid sellises kohas on sellise leiu avastamine pigem reegel kui erand. Iseenesest võibolla kurb, kuid teisalt ehk eluline paratamatus. Teine nüanss puudutab mässamist ja rahvaülestõusu kui demokraatliku ühiskonna võimalust avaldadameelt. Seda, et eestlased on mässamise osas pehmelt öeldes passiivsed, on ilmselgelt kurb tõsiasi, kuid Kreeka temperamendi puhul tundub see olevat vastupidi - iga põhjus on piisav barrikaadidele tõusmiseks. Raamatu ühe osana mässavad Nikitase lapsed näiteks koolisüsteemi vastu, sest see rõhub lapsi ja nende vabadust. Mina, konservatiivse eestlasena, loen ja imestan, et kas järgmisena hakatakse mässama sooja ilma ja oliivipuude kõveruse tõttu? Teisalt jällegi, kes teeb see jõuab, eh?
Seega hea uurimistöö, kuid kahjuks ebaõnnestunud karakterimängu tõttu minu jaoks ei midagi erilist.
No comments:
Post a Comment