V. Green "Kuningate hullus"

Veidi napakad valikud käivad riiulite vahel vabavalimisega kaasas - kõnnid ja vaatad, kas leiad midagi inspireerivat ning seal ta seisabki. Selle raamatu valisin puhtalt pealkirja järgi, sest see lihtsalt oli piisavat jabur ning intrigeeriv.

Vivian Green arutleb ajaloos hälbiva käitumisega silma paistnud valitsejate teguviiside võimalikke tagamaid ning leiab, et nende inimeste vaimsed probleemid mõjutasid otseselt nende käitumist ja valitsemisstiili. Samuti rõhutab ta pidevalt, et füüsilise ja vaimse maailma vahel on seos ning neid ei saa omavahel eralda - valitsejate utoopiate ja reaalsuse halastamatuse puhul on parim näide ajaloost ehk Baieri kuningas Ludwig II. Green alustab ülevaadet valitsejaist antiigist liikudes läbi ajastuste ja erinevate Euroopa riikide (Inglismaa, Prantsusmaa, Rootsi jne) tuues välja ning lõpetades valitsejate probleemidega lähiajaloost. Raamatus käsitletakse tuntumate nimede hulgas näiteks Tiberiust, Caligulat, Henry VIII ja Hitlerit-Stalinit, vähemtuntumatest kirjutatakse näiteks Kastiilia kuningannat Juanitast, tema pojapojapoega Don Carlosest, Hispaania kuningas Felipe V-st ja uuemast ajaloost Chathami krahv William Pitt vanemast. Raamatu ülesehituse juures tuleb tõdeda, et kuna arstlike dokumente ning tunnistajate ütluste osas tuleb takkajärgi diagnooside panemisel olla mõnevõrra ettevaatlik, siis toob autor ohtralt ajaloolisi näiteid ja püüab raamatu "kangelastele" siis kaudselt hinnanguid anda.

Iseenesest on intrigeeriv idee kirjutada valitsejatest ja nende hullusest raamat. Raamatust endast aga nii palju, et hoolimata intrigeerivast lähenemisest ja põhjalikust uurimistööst jäi tulemus minu jaoks kahjuks kesiseks. Kohati jäi mulle mulje, et autor (kaane järgi on ta teoloogiadoktor) otsib põhjuseid ekstravagantse käitumisega valitsejaid kuidagi psühholoogiliselt lahterdada. Tõsi, adekvaatse dokumentatsiooni puudumise tõttu on takkajärgi keeruline tõde selgitada, aga paljud antud diagnoosid olid minu arvates otsitud. Sellega seoses muutus see raamat minu jaoks lihtsalt ebaharilikult käituvate inimeste tegude kirjeldamiseks, sest miks peab jabura käitumise taga tingimata olema mingisugune kuplis logisev kruvi?

Ma mõtlen seda, et võim on kole asi, sest see paneb inimesed teisiti mõtlema ja käituma. Selles mõttes on võim (eriti absoluutne võim) minu arvates ikka üks hullemaid asju. Eriti, kui sa sünnid juba võimu keskel näiteks mõne kuninga lapsena. Mis siis sind veel motiveeriks või kuhu on sul siis veel tõusta?!? Ümberringi käib meeletu võimuvõitlus nagu meie parteide tagatubades valimiste ajal, kusjuures ainukeseks vaheks on see, et sina oled heal juhul 16 ning isegi sinu enda ema-isa ei pruugi olla toetuspunkt elus. Halvimal juhul ei oska sa vastse kuningana muud teha, kui lutipudelit imeda ja mähkmeid täis lasta ning sinu ema on ehk ainult kord poole aasta jooksul sind külastav daam, kes sind isegi ei puuduta. No mõelge nüüd ise, kas sellises kasvukeskkonnas saabki tegelikult kasvada normaalselt toimiv inimene?

Seega intrigeeriv teema, kuid teostuse osas on mul omad kahtlused.