S. Zinovieff "Punane printsess"

Tuhlasin erinevatest lugemis- ja raamatublogidest lugemisideid otsides ringi ning ühes blogis viidati ühele uuele vene aristokraatia ajalugu käsitlevale raamatule. Kahjuks on see hetkel igal pool välja laenutatud (uute ja heade raamatute igipõline nuhtlus, eks?), kuid edasi tuhlates jõudsin seesinase autorini ja selle raamatuni.

Sofka Skipwith'i nimi ei ütle suuremale osale inimestest midagi. Ka nimi Sofia Dolgurukaja nimi jätab ilmselt paljusid külmaks. Kui aga öelda, et tegu on sama inimesega ning seesinane naine sündist 1907. aastal vürstinnana ühes Venemaa oluliseimas aristokraatlikus perekonnas, siis perspektiiv ehk veidi nihkub. Oma vanaema elulugu uurima asunud Sofka Zinovieff, relvastatud tollelt päranduseks saadud päevaraamatute ja märkmepaberitega, et teada saada kes see vana Skipwith'i perekonnanime kandev Inglise maakohas talu pidav tegelikult naine oli. Põgenemine revolutsiooni eest, pagulase pidetu elustiil pendeldades erinevate Euroopa riikide vahel ja keerulised perekonnasuhted on noore vürstinna kasvukeskkonnaks. edaspidises elus Londoni ja Pariisi boheemlaslikus keskkonnas ennast vabalt tundev intelligentne noor naine loob aga endast kurioosiumi, mida on raske toonaste käitumisnormide põhjal mõista. Eriti arvestades fakti, et ta on siiski kolme lapse ema. Teise maailmasõja ajal aga natside koonduslaagrisse sattununa ilmneb tema juhianne ja organisatoorne loomus, mida Sofka hakkab hiljem rakendama Euroopa huvilistele Nõukogude Liidu vabariikidesse turismireiside korraldamisel. Elu lõpus leiab naise hing aga täiesti ootamatust kohast rahu ning kireva eluteega õnnistatud naine saab nautida seda, millest ta on terve ülejäänud elu puudust tundnud.

Raamatut lugedes ma imestasin, et kuidas küll mõnele inimesele on elus seiklusi antud. nagu kaleidoskoop, kus ükski värv või muster ei kordu. Tõsi, vahel mõtlen ka sellele, et kas selline pidev tormlemine ja tunglemine on väga hea, aga samas lihtsalt argises rutiinis elada on vist ka üsna nüristav. Inimene pole vist tõesti kunagi rahul :) Kui Sofka elulugu ja -stiil poleks juba oma olemuselt niivõrd kaootiline ja absurdne, siis vist ei oleks ka põhjust sellist raamatut kirjutada. Tõsi, palju auru läheb autoril ka oletustele ja arvamustele, kuid minu jaoks oli sümpaatne see, et lapselaps ei loo endale illusioone sellest, milline tema vanaema olla võis - ta toob väga ausalt välja päevaraamatus kirjeldatud olukorra ilustused, mis aga teistest allikatest vaadelduna enam nii ilusvõi puhas pole, ning analüüsib põgusalt tekkinud situatsiooni ja ebakõlade tagamaid. Selles mõttes tuleb tunnistada, et üks ausamaid elulugusid, mida ma lugenud olen.

Peategelane ise aga on selline inimene, kes mind pikas perspektiivis kindlasti hullumiseni närvi ajaks. Ma mõtlen reaalses elus. Näiteks tema suhe oma poegadega, kes sujuvalt võõrasse majapidamisse hoida/elama jäetakse, et saaks samal ajal ise vastabiellununa tatarlastest rändesinejatega mööda Inglismaad seigelda (korrates sellega kaudselt oma ema tehtud kasvatusmudelit). Võibolla olen kitsarinnaline ning ei mõista vabaduse tõelist hinda, kuid minu jaoks meenutab selline vabadus oma olemuselt pangalaenu - et hüvesid praegu nautida, tuleb hiljem aastaid veel nende tagajärgede eest maksta ning kordades rängemalt. Mulle meeldiks öelda, et vürstinna Sofka näol on tegemist optimistliku ja positiivse kangelannaga, kuid ta jättis mulle siiski terve raamatu vältel üsna kurva ja meeleheitel  inimese mulje st glamuur ja seikluslikud juhtumised ei varjanud minu arvates tema aastate pikkust üksildast otsimist ja allasurutud meeleheidet. Vahel võib inimene ka kõige lärmakamas ja sõbralikumas seltskonnas ennast ju üksinda tunda :)

Seega värvikas reaalne karakter, kellest on aus ja emotsionaalselt tugev elulugu kirjutatud. Kui elulood meeldivad, siis see siin on kindlasti üks põnevamaid lähenemisi.