J. Stroud "Kisendav trepp"

Bartimaeuse triloogia oli minu jaoks midagi ülimuhedat. Fantaasia, mis on piisavalt absurdne ning eriline, et lihtsalt jäi meelde ja kannan seda oma mõtetes ikka kaasas. seega kui nägin ajalehest, et Stroud on uue raamatuga maha saanud, siis soetasin selle eestinduse endale esimesel võimalusel.

Raamat viib meid paraleelmaailma, kus lapsed võitlevad kummitustega. Noor ja andekas Lucy satub elu keerdkäikude tõttu tööle kummitusuuringute agentuuri Lockwood & Co, mis koosneb kahest liikmest - noorukesest Anthony Lockwoodist ja tema abilisest Georgest. Nende meeskonnatöö hakkab kenasti sujuma, kuid pärast ühe tööotsa käigus kliendi maja hävitamist peavad nad kahjude hüvitamiseks vastu võtma tulusa pakkumise ning veetma öö Inglismaa kõige kummitusrohkemas majas. Probleem on aga selles, et kõige selle jooksul hakkab hargnema mõrvamüsteerium, millesse on segatud vihane kummitusdaam, ropult rikas näitleja ja posu vägivaldselt surnud munki. Seega on hea alus huvitavaks looks juba paika pandud...

Ütleme nii, et raamat on päris heal tasemel noortefantaasia: lugu liigub kiiresti edasi, autori kirjutamisstiili on kerge jälgida, aga samas ei jäta see labast muljet, sarjale omaselt on sisse pikitud kestvama iseloomuga intriige, peategelane on süngevõitu minevikuga, kuid samas omavad kõik peategelased tugevat potentsiaali saavutamaks edu. Seega on kõik vajalik olemas, kuid minu jaoks jäi kogu lugu siiski veidi lihtsakoeliseks, mistap võtsin ma seda pigem kui muhedat vahepala veidi tõsisematele teemadele. Nö kiire vahepalana igati sobiv, kuid sarja andunud fänni minust ei saa - olen ilmselgelt vale sihtgrupp :)

Seega noortele soovitan, veidi nõudlikumale maitsele jääb aga ilmselt väheks.

J. Stroud "Saalomoni sõrmus"

Mul oli paar nädalat tagasi meeletu lugemisnälg ning ühtlasi tahtis üks sõbranna,

et ma talle midagi soovitaksin. Hakkasin siis andmebaasist tuhlama ja täiesti juhuslikult avastasin, et Bartimaeuse seiklustele on ilmunud ka eestikeelne eellugu. Ja ma pidin selle lihtsalt saama.

Džinn Bartimaeus seikleb seekord Saalomoni aegses Jeruusalemmas, kus ta peab olude sunnil teenima Khaba-nimelist ambitsioonikat võlurit. Suure templi ehitamisel järjepidevalt talle omaselt reeglite raames probleeme tekitades ja inimesi õrritades saadab käskija teda täitma ülesannet, mis lõppeb aga Seebast saadetud neiu Asmira kohtumisega. Asmiral on salajane ülesanne tappa Saalomon ja võimalusel hävitada tema sõrmus kuid ta on oma ülesande täitmisel nii ettevaatlik kui ka veidi ehk eluvõõras. Saalomoni sõrmus aga on tugevaima maagilise laenguga esemeid, millesse peidetud elanik hirmutab oma maagilise jõuga nii džinne kui ka inimesi. Olukord aga läheb imekiiresti käest ära ning Bartimaeus peab kogu oma nutikuse kokku võtma, et oma ja muuhulgas ka terve ülejäänud maailma nahka päästa.

Oo, see magusmõru sarkasm ja üleolev iroonia. Bartimaeus suudab neid kahte ühendada niivõrd elegantselt, et lihtsalt tuleb kaasa irvitada. No kui teid tuleks keset lagedat liivavälja enda arust jube kaval kõrbehiireks maskeerunud deemon ja tahaks teid röövida, siis kuidas suudaksite teie jätta näole surmtõsise näo, teades, et teie võimed on hiire omadest kordades üle? Või kui suurim võlureist paneb enda arvates sõrme oma kurikuulsa sõrmuse, kuid kuna üks teatav salakaval džinn on selle õigel hetkel suutnud välja vahetada, surub ta sõrme hoopis küpsetatud kalmaarirõnga. Ma naeran haruharva laginal mõnes raamatu kirjelduste üle, kuid selles raamatus oli päris mitu kohta, kus ma lihtsalt ei suutnud vastu panna ja naersin laginal. 

Seega kui te ei ole Bartimaeuse triloogiaga veel tuttav ning ihkate oma fantaasiaraamatu lehtedelt näha ühte eriti sarkastilist kurikaela, siis ma kohe kindlasti soovitan seda sarja.