Ma ei olnud sellest raamatust mitte õhkagi kuulnud, sest see lihtsalt käis minust kuidagi kaugelt mööda. Ei tööta ju enam koolis ning ilukirjandus on minu hobi. Selle raamatu aga valisin uudiskirjanduse riiulist jälle oma kõhutunde pealt välja, kuigi tuju selliseks hollywoodyliku ilusloo vastu hetkel polnud.Theodore Finch on veidrik, kes teeb absoluutselt kõike, mis pähe tuleb. Tahab, käitub nagu Inglismaalt pärit bändimees. Tahab, kannab koolis supermehe kostüümi. Justkui vaba hing, mida ei anna kuidagi taltsutada. Kuid Finchi pealtnäha vabal ja kaootilisel elul on ka varjupool, millest teavad ainult väga vähesed inimesed - tema pikkadest masendushoogudest, kus muidu hullumeelne üle kooli kloun Finch on justkui omaenda vari. Pärast ühte pikka Une perioodi (nii nimetab masendushooge noormees ise) ronib ta kooli kellatorni, et sealt alla hüpata, kuid tuleb välja, et ta pole seal üksi. Ka Violet, kooli üks populaarsemaid tüdrukuid, on kellatornis ja tundub, et ka tema tahab enesetappu sooritada. Vaatepunkti küsimus, kumb kumma päästab, kuid sellest kohtumisest kasvab välja armastuslugu, mis on ühest küljest küll väga ilus, kuid vahel sellest lihtsalt ei piisa...
Ma ei ole noorteromaanide suur austaja. Kuidagi kipuvad nad alati minema sinna sügavasse süngusesse, kus kas tegeletakse mingite negatiivsete probleemidega äärmiselt sünges võtmes (alko, narko, halvad sõbrad jne) või võitlevad seal surematu armastuse nimel libahundid, vampiirid või muud müstilised elukad. See raamat räägib ka küll üsna süngest teemast, sest enesetapud ei ole mingi nurga pealt helge teema, kuid sellest räägitakse ilusalt. Kõlab kaunis jaburalt, kuid ometigi nii ma seda lugu näen. Seda ilmselt selle sünge tulemuse helgetest toonidest. Jah, eht-hollywoodilik, aga samas vahel on ka sellist asja hea näha. Ja kui ma veel töötaksin koolis, siis ma kohe kindlasti soovitaksin seda raamatut. Nii poistele kui tüdrukutele, kuna loos esitatakse nii Violeti kui Finchi vaatepunkte asjadele. Samuti on raamatu keelekasutus ja Niveni kirjutamisstiil tõepoolest lihtne ja köitev. Eriti tähenduslik on minu jaoks Finchi ärkveloleku 13. päev, kus ta loetleb üles võimalused, kuidas olla ärkvel - ma arvan isegi, et laias laastus on need asjad, mida peaks kõik inimesed endale aegajalt meelde tuletama, sest need on ehk need sügavamad põhjused, miks tõesti püsida ä(Ä)rkvel. Ärkvel elus selle kõige otsesemas mõttes.
Seega mulle see raamat tõesti väga meeldis ja soovitan teilgi seda proovida. Te võite üllatuda...
