C. Ingelman-Sundberg "Vanaproua, kes röövis panka"

Põhjamaine huumor on laias laastus tore vaheldus liigselt stiliseeritud ameerika kirjandusele, mis püüab olla naljakas, kuid vajub tihti stampidesse. Ja kuigi ma olen juba eelnevalt huumorile suunatud raamatute osas veidi skeptiline, sest kirja pandud nali ei ole minu arvates alati ülemäära naljakas, siis selle raamatu puhul hakkas tööle kõhutunne, et võibolla on seekord lugu veidi teistmoodi.

Kui vanadekodus Teemant hakkavad uue juhi tõttu asjad kiiresti halvaks minema, siis haub taibukas vanaproua Märta oma vande sõpradega kavala plaani sooritada rööv, et nad arreteeritaks ning süüdi mõistetaks. Põhjus on väga lihtne - nad on näinud dokumentaalfilmi Rootsi vanglatest, kus vangid saavad kõike seda, mida neil vanadekodu uue juhtimisstiili tõttu on keelatud teha (käia väljas jalutamas, süüa vastavalt oma soovile jne). Nad põgenevad vanadekodust, asuvad elama kallis hotellisviidis ning püüavad oma algselt planeeritud röövimisplaani ellu viia. Probleemiks on aga see, et keegi ei paista viit pensionäri kurjategijatena väga tõsiselt võtvat... Ja isegi kui mängu tulevad pisikesed äpardused, mis nende kuritegelikul teel esile kerkivad (näiteks kui röövitavas seifis polegi suuri teemantehteid või suurte rahakottide asemel satutakse keldrist kaasa kahmama kartulikotte), siis ei jahuta miski isehakanud Pensionärikamba entusiasmi parema elu nimel veidi vimkasid tegema. Ja ongi loodud sulnis kompott kaootiliseks huumorikrimkaks.

Raamatu eestindus oli tõesti väga nauditavalt teostatud ning kuna autor ei ole oma keelekastusel ja karakterite avamisel liigselt heietama hakanud, siis oli lugu lihtne ja lõbus jälgida. Tugevaks küljeks pean raamatu juures ka seda, et arvestades loo keerdkäike ning paksust ei kippunud see venima või mind lugejana väsitama (nagu seda oli selle raamatu juures). Iseenesest on naljakas mõelda, et rulaatoritega varustatud süütu silmavaatega ambitsioonikas pensionäride seltskond suudab üle kavaldada nii politseinikke kui kogenud hooldusõdesid, kuigi kuivõrd reaalsuses ilmselt selline naiivne twist ei töötaks. Teisalt ei mõjunud selline ebarealistlik loo üles ehitamine overkillina, vaid minul keris silme eest kogu aeg põhjamaiselt helgema huumoriga versioon filmist "Snatch", kus peategelasteks on lumivalge peaga vanaprouad ja -härrad, kelle liikumiskiirus ei ole küll ülemäära suur, kuid kelle elujanu on seda enam võimas vaatemäng ja absurdse maiguga eeskuju.

Seega mis oleks mõnusam vahepala kui heatahtliku huumoriga vürtsitatud kelmiromaan Rootsi kunstiväärtusi röövivast Pensionärikambast? No proovige ise... :)

T. Vermes "Ta on tagasi"

Sattusin kunagi mingisugusest päevalehest selle raamatu arvustust lugema ja tekkis tunne, et võiks ju proovida. Kiideti ka teist taevani (seda, kuidas Hitler põrgus hakkama saab, sellest ma olen juba lugenud so Zotovi "Mõrvad põrgus"), mistõttu tundus loogiline see endale raamatukogust soetada. Mõeldud-tehtud ja loetud ta saigi. Ajarändamine on hetkel ilmselgelt mulle mokkamööda :)

Adolf Hitler ärkab ühel päeval keset tühermaad üles ning avastab, et on sattunud 2011. aasta Berliini. Jalutades rahulikult ühe kioski juurde leiab ta endale hea abilise, kelle ettevõtmisel jõuab füürer tuntud telekanali huumorisaatesse ning tõuseb kiirelt omamoodi staariks. Hitleri mõttemaailm ei ole muutunud st ta on veendunud nats edasi, kuid ta hakkab seda vastavalt oludele sobitama nüüdisühiskonna mängureeglitega. Ja ta ei tee seda sobitamist ise, vaid see sobitatakse ära tema eest tänapäeva inimese poolt. Temaatiliselt läheb kõik käiku: rahvusküsimus, tööeetika, sõnajulgus, argumenteerimisoskus jne ning selle juures on kainelt mõtlev raamatukangelane võimeline ka kõige absurdsemast olukorrast puhtalt ja sirge seljaga välja jalutama oma põhimõtteid maha müümata. Pigem teevad olukorra absurdseks teised raamatutegelased, kes näevad kõiges öeldus kerget humoreski st visatakse rõõmsalt "Heil, Hitler!" ja natsivorm ei tundugi järsku nii totakas koerakakat koristava vanadaami kõrval. 

Raamatu idee on tõeline kuld - autor on leidnud üsna usutavad karakterid, kelle peale kogu olukorra jaburust mängima panna. Kuid selle juures häiris mind kaks asja. Esiteks näitab autor Hitlerit kui külma kõhuga analüüsivõimelist alfaisast, kuid seejuures ei teki sellel faktipõhiselt toimival indiviidil kordagi täiesti põhjendatud küsimust "Kuidas ma siia sattusin?" See ei ole absoluutselt loogiline, sest ka kõige ratsionaalsemalt mõtlev inimolend lööks ilmselt sellise ootamatu ärkamise ja avastuse peale verest välja. Vähemalt minu loogika järgi... See viib mu teise häriva faktori juurde - raamat oleks minu jaoks paremini tööle hakanud lihtsa novellina, kuid üle 300 leheküljelise romaanina mõjus kogu lugu pisut kunstlikult ja otsitult. Tõsi, absurdihuumor ongi meeleolu küsimus, kuid aegajalt tekkis kihk raamat käest panna ja leida endale muud ajaveetmisvõimalused, kuid oli ka hetki, mis tõesti värskelt mõjusid (näiteks Hitleri oma kirjafondi otsimine, mis jäetakse aga kõrvale, sest "Hitleri topeltrasvane" ei kõla just kuigi sümpaatselt).

Räägime veidi sisust ka. Hitleri jaburasse olukorda asetamine muudab teose teemakäsitluse üsna omapäraseks. Näiteks vihjele, et ta võiks normaalselt riietuda, vastab ta "Kus ma omadega oleksin, kui oleksin alati teinud nii, nagu nõndanimetatud normaalsed inimesed?" Iseenesest on tal ju õigus - üksikisikuna saavutas ta absoluutse võimu oma valitsetavatel aladel ning teda kummardati kui jumalat. Kui mõelda sellele, et see ongi mingil määral inimlike saavutuste kõrgeim tase, siis ta oli vägagi edukas, ja seega on teda raske Nike dressides mööda Berliini supermarketeid patseerimas näha. Raamatus saab ka Saksa tänapäevane poliitmaastik muidugi korralikult vatti (eesotsas Frau Merkeliga, kelles Hitleri arvates "kiirgas sama palju lootust kui leinapajus") ning Hitleri veidi kummaliselt mõjuvad põhimõtted (näiteks armastus lühikeste nahkpükste vastu, millesse ta lubab terve diviisi riietada kui ta peaks taas Wehrmachti eesotsa sattuma või eba-juudiliku koera otsingud) on samuti peakarakteri kandiliste nurkade mahasilumiseks põnev nüke. Kuid kas sellest piisab?

Seega võtan raamatu kokku segaste tunnetega: ühest küljest geniaalne, kuid ehk liiga ... Ma ei teagi, mis sõna ma siia otsin... Ebaharilik? Küsimusi tekitav? Midagi see raamat teile kindlasti ütleb, aga kas see ka tõelise emotsioonidelaviinina meelde jääb, selles ma nii kindel ei ole.