P. Stamm "Agnes"

Ma ei teagi... Kirjutan küll iga kord siia ka sellest, kuidas raamatu valimise protsess käinud on, aga kas see postitusele ka sisulist kaalukust lisab? No ma ei tea, lihtsalt vahel on mul endal põnev meenutada kuidas ja miks ma mingi raamatu valisin - kas keegi soovitas või hakkasin ise jälgi ajame, et õige raamatuni jõuda. Aga selle raamatuga on lihtne - taas riiulite vahel luurates silma jäänud teos, mis tundus piisavalt huvitav, et sellele veidi oma ajast pühendada.

Mina-tegelane, Šveitsist pärit aimekirjanik, kes kirjutab raamatut reisivagunite ajaloost, kohtub Chicago raamatukogus noore naisega, kes teda koheselt köidab. See on Agnes - doktorant, kes kirjutab oma doktoritööd kristallvõrede sümmeetriarühmade sümmeetriast, mängib vabamatel hetkedel tšellot ning kes dušši alla minnes keerab lukku vannitoaukse. Agnes on naine, kes palub kirjanikul kirjutada lugu nendest - nende kohtumisest, väljaskäimisest, tunnetest jne. Selle protsessi käigus kogevad nad üllatusega, et nad mäletavad samu asju erinevalt ning kirjatüki edenedes tekib ka lõpuks küsimus, kuidas nad tahaksid seda enda jaoks jäädvustada.

Stammi stiil on kaunis napp - ta ei kaldu liigsesse ilukõnesse ega pigista karakterite tundeelust viimastki välja. Pigem jätab ta tegelaskujude arengule ja lugejale endale interpretatsiooniruumi so sa saad lugeda üldmuljet, kuid teadmata näiteks peategelaste taustast üleliia palju annab võimaluse lugu oma peas omale sobivalt edasi arendada. Kas see on nüüd hea või halb, see sõltub suuresti lugeja maitsest. Mind see ei häirinud, kuid ilmselt oli ajahetk süvaanalüüsiks halb, sest ma ei suutnud väga tegelaste mõttemaailma taha kaevuda. Lihtsalt ei olnud selleks piisavalt vaimset jõudu ega soovi. Kui mõelda aga tegelaskujudele, siis on see päris huvitav näide sellest, kuidas üks suhe kahe inimese vahel võib areneda. Antud loos tulevad mängu ka ealised ja kultuurilised erinevused, kuna minategelane on Agnesest vanem ning ta on päris Euroopast. Ma ei tea, kas see mängib suurt rolli, kuid ma arvan, et see võib olla suur mõjutegur asjade arengus. Agnese on minu arvates väga introvertne. Lausa tavatult üksildane ja iseseisev, isegi eestlase introvertsuse skaalal. Ja, uudishimulik nagu ma olen, mõtlesin kogu loo vältel, et mis on see, mis jääb kulisside taha? Mis on see, millest ei räägitud või mida endale ei tunnistatud?

Teosena ehk mitte kuigi meeldejääv, aga sellel on oma napis ülesehituses oma võlu.

M. Jungstedt "Silmale nähtamatu"

Ühest heast põhjamaisest krimkast ei suuda mina ära öelda. Reaalsus lihtsalt on, et minu jaoks on nad kõnekamad ja huvitavamad võrreldes kiire ameerikaliku actioniga või fataalselt mõjuvate vene detektiivilugudega. Huvitaval kombel inglise krimkade juures sellist võrdlust tuua ei saa, sest ka seal on omad lemmikud välja kujunenud ning nendest nii kergekäeliselt juba ei loobu. Aga eelmisel korral oma naistekaid raamatukogu riiulite vahel otsides jäi seesinane raamat pihku ja see tundus huvitav.

Ühel hommikul leitakse Gotlandil noore naise laip, kellele on aluspüksid suhu topitud. Kohalik kriminaalkomissar Anders Knutas hakkab asja uurima ning tundub, et nad leiavad süüdlase kõigest mõne päevaga. Aga siis leitakse samamoodi tapetuna kolme väikese lapse ema ning olukord muutub keerulisest talumatuks: saar on turismihooaja lävel, inimesed saarel on hirmunud, meedia pealetung muutub järjest tugevamaks jne. Välja tulevad pikalt hoitud saladused, suhterägastikud ja tunded, mille taustal püüab kohalik politsei leida mõrtsukat, kelle motiivid jäävad saladuseks kuni viimase hetkeni.

Arvestades tavalist innukust, millega ma mõne põhjamaade krimka kallale asun, siis selle teose kulgemine oli ootamatult rahulik. Muidugi, köitev on ikka lugeda, et kus miskit toimub ja kes kellega nüüd käib, aga võibolla tempo ning põnevuse aste ei olnud päris see. Meenutas pigem inglise krimilugude rahulikkust ja väljapeetust. See ei ole iseenesest halb asi, aga lihtsalt minu jaoks näitab see ebatüüpilisust just žanri arvestades. Aga kahjuks jäid karakterid jäid minu jaoks liiga üheplaaniliseks (so puudus sisemise heitluse ja tugevama arutluskäigu osa) kui mitte arvestada ehk koduperenaise Emma ja reporteri Johani lugu, mis muutis tegi loo ka inimlikul tasandil veidi mitmekülgsemaks. Aga selle väikese kõrvalpõikega inimliku intriigi üles ehitamine ka piirdus, sest muud väljatoodud nüansid loos tundusid mulle otsituna ja seetõttu ei mõjunud. Sellest on koledamal kombel kahju, sest potentsiaali kulisse ja tegelaskujusid arvestades ju nagu oli.

Seega hea lugemine, aga kahjuks mitte kuigi kaasahaarav.

J. Justiss "Elumehe naine" ja "Taltsutamatu pärijanna"

Kuna kooliskäimine käib käsikäes ilmatuma tarkade asjade lugemisega, siis tundsin seekord, et ma enam ei jõua tegeleda arenguprobleemide uurimisega ja tahan lihtsalt mõttel minna lasta. seega tundsin, et tahan lugeda midagi ilusat ja kerget (loe: naistekat). Mõeldud-tehtud! J. Justissi raamatuid ma polnud varem lugenud, seega tasus proovida.

"Elumehe naine" räägib äsja oma vanemad ja onu kaotanud Allegra Antinori ning laostunud elumehe William Taveneri armuloo, kus mõlemad proovivad leida endale sobilikku abikaasat, aga kirg viib nad nii tugevalt kokku, et neil on raske üksteist mitte näha ega tähele panna. "Taltsutamatu pärijanna" keskseks tegelaseks on aastaid oma isa poolt vangis hoitud Helena Lambarth, kes asub elama Londonis oma sugulaste Darnellide juures. Adam Darnell, kes on isa tegude tõttu laostumise veerel, peab tegelema endale sobiva rikka mõrsja leidmisega, aga tema maja uus ja ebatavaline elanik Helena osutub nii kütkestavaks, et ülesanne muutub päev päevalt raskemaks.

Võeh, ütleme nii, et romantikadoos sai nüüd jupiks ajaks rahuldatud. Kõik kohustuslikud elemendid loos olid muinasjutule omaselt olemas: negatiivne karakter, kangelaste ja kangelannade teekond oma õnneni, suurte tunnete ootamatu avastamine, intriig, suured rikkused, aadliseltskonna käitumismallid, rohkelt kleidivahetusi ja balle, õrnu tundeid ning võitlus armastuse pärast. Ainult väheke igavaks kiskus, sest see kõik olu kuidagi kole tõsiselt kirjutatud... Ma saan aru, miks 19. sajandi daame tõesti nii õrnade lillekestena kujutatakse (stereotüübid, eks?), aga no ma ei tahaks mõelda, et nad nüüd nii üheülbalised olid.

Seega puhas meelelahutus, kuid isiklikult ütlen, et naistekate laias spektris on ka köitvamaid leide.

C. Läckberg "Kiviraidur"

Läckbergi stiil meeldib mulle. varasemate raamatute stiil on olnud tempokas ja intrigeeriv (vaata siit ja siit) , kuid samas piisavalt kahe jalaga maa peal, et ei lähe liigseks tralliks ega tagaajamiseks. Seega kui see raamat ilmus, siis teadsin ma kahteasja. Esiteks, et ma pean veidi aega andma, kuniks tõelised raamatukoguhundid on seesinase raamatu läbi lugenud ja saab ilma pingeteta raamatule keskenduda. Teiseks, läbi ma loen ta mingil hetkel ikka. Seega ükskord raamatukogus hulkudes nägin seda riiulis, võtsin kaasa, lugesin läbi.

Patrik ja Erica on verivärsked lapsevanemad ning nende argielu ja omavaheline suhtlus on kaunis pingeline: Erica on väikese lapsega kodus, tundes end emarollis ebamugavalt ja üksildasena, ning Patrik peab hakkama lahendama Erica vastleitud sõbranna väikese tütre uppumissurma, kuna selgub, et tegu oli mõrvaga. Paralleelselt tänapäevas toimuvaga kirjeldatakse ka rikka kivitöösturi ärahellitatud ja egoistliku tütre Agnese elu, mis mõjutab romaanitegelase elu nii tugevalt, et selle naise tegude kaja oma kogu julmuses kajab ka romaani tänapäevase tegevuse juures. Romaani tegevuses põimub kokku ühe väikese kogukonna elu absurdsus: väiklased naabritülid, armukeste pidamine, mittestandardselt käituvate inimeste võõristamine ja muidugi suured saladused, mis mahuvad väikestesse äärelinnamajadesse.

Selles mõttes Läckberg suurt ei üllata, kuna krimiromaani tempokuse juures ei saa tegelaste sisemaailma arengut just ilmatuma suureks pidada. Minu jaoks oli kõige põnevam just Agnese ehk kivitöösturi tütre elu, kuna nii intrigeerivat karakterit ei ole ma päris pikalt kohanud: kui inimene puhtalt egoismist ei mõista ega arvest ühiskondlike reegleid, siis kas ta on üldse normaalne inimene? Ma tean, et maailmas on inimesi, kelle egoism ongi haiguslik so nad ei saagi aru, et nad midagi valesti teevad. Nende jaoks on nende soovid ja vajadused kõige olulisemad ning empaatiavõime on nende jaoks arusaamatu sotsiaalne kompleks - milleks teeselda hoolimist, kui seda ei ole. Ja mine sa siis nüüd võta kinni, kas see on õige või vale. Kui mina ütleksin ilma sotsiaalse filtrita välja kõik asjad, mida sülg suhu toob, siis ma saaksin vist päris kiiresti füüsilise noomituse. Ma ei tea, võibolla ma lihtsalt olen liiga ära hellitatud heade krimkade lugemisega, aga teised karakterid nii säravalt meelde ei jäänud ja oli asju, mis olid loo arengu seisukohast liiga läbinähtavad, et üllatada (näiteks Liliani põetamise tagamaad, Charlotte mehe käitumine jne). .

Kuna lugesin raamatut juba jupp aega tagasi, siis on mõtted kaunis hajevil, kuid nimi on antud raamatu puhul minu jaoks kvaliteedimärk. Seega soovitan.

B. Sanderson "Terassüda"

Ilmselt ei ole suur üllatus, kuidas ma selle raamatuni jõudsin - kolasin taas riiulite vahel ringi ja voilaa! Ja taas hakkas kõhutunne lulli lööma ja no kuidas ma siis oma kõige tugevamale hea raamatu radarile "ei" ütlen?

Maailmas on toimunud nihe ning mõningad inimesed on muutunud eepikuteks - inimesteks, kellel on erakordsed võimed. Kes suudab manipuleerida maapinnaga, kes muuta eluta asjad teraseks, kes suudab luua igavest ööd jne. Ainuke probleem on, et oma võimete kasutamisel kasvab eepikute võimuiha ning seetõttu ei ole nad tavaliste inimeste sõbrad, vaid valitsejad. Ja kõigist eepikutest üks tugevamaid (Terassüda) on vallutanud endise Chicago, kes pealtnäha on võitmatu. Kuid igal eepikul on nõrk koht ja raamatu peategelane David on näinud teda veritsemas. Terassüda on Davidi kinnisidee, et maksta kätte oma isa surma eest, mistõttu ta otsib üles Kättemaksjad, kes on veel ainuke tavainimestest vastupanuliikumine eepikute ülemvõimule ning tahab esitada avalduse nendega liitumiseks. Aga kahjuks ei kuku kõik päris nii välja, nagu David oma plaanides ette kujutas...

Minu jaoks oli see raamat täielik üllatus - kirjastus võõras, autor jumalast tundmatu, Aga elamus oli ohsapoiss! Lugesin seda maale sõites ja ei mäleta ammu seda aega, et rong oleks minu arvates liiga kiiresti sihtkohta jõudnud. Selles mõttes on tegu täielikult meelelahutusega, aga loodud maailm ja karakterid on Sandersonil väga kaasahaaravad. Lugu liigub kiire tempoga, kuid ei lähe liigselt imalaks või etteaimatavaks. Harvakogetav "seda ma küll ei oodanud" moment oli ka raamatus, mistap tõuseb raamatu väärtust minu silmis enamgi. Ja eestindus oli täitsa viisakas. AGA! Ilmselgelt planeeritud sari ja see on tõesti alles esimene raamat. Argh!

Seega soe soovitus kõigile fantaasia-ulme fännidele.

A. Quindlen "Vaikelu leivaraasukestega"

See raamat on emotsioonlaenutus - kuidagi jäi silma nii kujundus, pealkiri kui sisututvustus ja tundus kohane, see raamat laenutada.

Rebecca Winters on maailmatuntud fotograaf, kes oma fotoga "Vaikelu leivaraasukestega" on elav fotograafiaklassik. Kuid aeg on teinud oma töö - tema abielu on lagunenud, tema poeg täiskasvanuks saanud ja ta on pankroti veerel, kuna korter New Yorgi prestiižes linnaosas ja dementsust põdeva ema hooldekodu maksud nõuavad oma lõivu. Seega otsustab naine, et annab oma hirmkalli korteri üürile ja rendib maakohas väikese majakese. Emotsioonotsusel on omad tagajärjed, mida Rebecca oma ideaalis muidugi ette näha ei osanud. Näiteks pesukaru katusel, üliuudishimulik ja -jutukas kohvikuperenaine, tõelise lauluandega professionaalne kloun, koer ja lindude pildistamine kohaliku katuseehitajaga. Rebecca eneseotsimine aga on protsess, mille juures on igal detailil oma roll, kuid suurimaks mõjuteguriks on metsas aegajalt leiduvad ristid koos väikeste mälestusesemetega, mis tekivad ja kaovad.

Raamat on kirjutatud ameerikaliku kergusega, kuid siinjuures on tegu sellise ühtlase ja realistliku tasemega, mis on mõnusalt rahulik lugemine so ei sisalda tavalise armastusromaani juurde käivat kiiret tempot või lehekülgedepikkusi intiimstseenide kirjeldusi. Samuti on peategelased juba veidi vanemad inimesed ja mulle meeldib mõte, et armastus ei küsi vanust. Rebecca oma tasakaaluka mõtteviisi poolest on realistlik ja nö pärisprobleemidega. Samuti on seda teised karakterid, mis muudab raamatu realistlikuks ja tõesti nauditavaks. Raamat räägib lootusest ja usust parema homse nimel keeramata vinti üle ja ilmselt ongi see minu silmis raamatu väärtus.

Seega mõnus vahepala, kuid suurt kirge või emotsioonidepurset siit muidugi otsida ei maksa.

D. Lessing "Viies laps"

Doris Lessing, teada tuntud elav kirjandusklassika, on minu jaoks olnud ainult nimi - tema raamatud ei ole minu jaoks kunagi kutsuvad olnud. Ma ei teagi, miks - võibolla on see sisututvustustes, võibolla pole lihtsalt õige hetk olnud. Nüüd oli aga koolitöö raames soovitus seesinane raamat läbi lugeda ja seda saigi siis tehtud.

Harriet ja David kohtuvad, armuvad ja hakkavad oma ühist elu ühe perena üles ehitama. Nad ostavad suure maja maakohas ning mingil imekombel mõjub nende uus kodu tõelise kodu sünonüümina nende lähikondlastelegi. Ning siis hakkavad sündima lapsed, kes kõik on oodatud ja armastatud, kuniks Harriet jääb viiendat korda rasedaks. Ja see on hoopis midagi erinevat sellest, mida keegi oodata oskas, sest vähe sellest, et rasedus kulges Harrietile väga raskelt, on sündinud laps enam kui iseäralik. Ben mõjub juba vastsündinuna kõigile hirmutavalt, tema käitumine on vägivaldne, enesekeskne ning ta ei hooli sotsiaalsetest normidest. Lisaks sellele on ta meeletult tugev, mistap pereliikmete tugevad sidemed järjepanu lagunema hakkavad.

Minu alateadlik hirm Lessingu kirjutamisstiili ees hajus kui imeväel, sest tegu on tõesti hästi kirjutatud ja eestindatud raamatuga. Mulle meeldib autori lähenemine karakterite lahtikirjutamisel ning et samas jäetakse piisavalt asju õhku, et lugeja saab enda mõttetegevust stimuleerida. Õppehõud, kes meile seda raamatut soovitas, ütles, et see näitab karakteritemängu väga selgelt ära, ja tal oli õigus. Ennast Harrieti ja Davidi olukorda asetades tunneks ka mina ilmselt abitust, sest ühest küljest on tegu ju sinu enda liha ja verega, kuid kumb on siis olulisem. Tõsi, Harrieti valik on eetiline dilemma, mida oleks igal normaalsel inimesel raske lahendada: kumb jääb peale emainstinkt või perepea? Mis puudutab aga romaani keskset nö "pahalast" Beni, siis ei oskagi ma kuidagi öelda, mida temast arvata. kas panna talle tema olemust süüks, kui tegu on mingi isiksusliku või sünnipärase kõrvalkaldega? Teisalt jällegi kui olla nii tihedalt nagu seda on peresidemed, sellise metsiku olevusega, siis ei oskakski ma öelda, kuidas ma käituksin. Kuna selle raamatu lugesin läbi umbes 3 nädalat tagasi, aga sisuanalüüs tuleb kuidagi iseenesest, siis saate ehk aru, et kannan raamatu sünget fooni ja tegelaste võimalikke käitumismotiive siiani endaga kaasas. See aga näitab, et tegu on tõesti karakterimängu tõeliselt hea näitega.

Soe soovitud, kuid pidage meeles, et intrigeeriva eetilise problemaatika ja tegelaskujude juures on ühtlsasi tegu minu arvates kaunis ebamugav ja sünge raamat.