Tuesday, March 5, 2013

D. Foekinos "Delikaatsus"

Tatarataaa! Ja ongi raamat, mille ma üle pika aja ise välja valisin. Täitsa ise! Aga valiku põhjuseks oli seekord kõhutunne. Mõne raamatuga hakkab see tööle ja kui läheb täppi, siis on tõepoolest väga muhe. Muidugi, tegu on Prantsuse kirjandusega ning seetõttu olid mul omad kahtlused, kuid vahel passib ka sellest kapsaaiast midagi minu teravate hammaste vahele.

Raamat räägib noores naisest Nathalie'st, kes elab üle oma abikaasa Francois'i surma. Francois oli justkui Natalie teine pool, kellega ta oli aastaid tõeliselt idüllilises abielus, ning järsku meest enam ei ole. Pärast mehe surma töösse sukeldunud Natalie on aga ammu silma jäänud Charles'ile ehk firma juhatajale, kus naine töötab. Mees püüab kohmetult naist võrgutada, kuid saab haledalt vastu näppe. Aeg läheb edasi ning ühel päeval, mõeldes oma kontoris süvenenult sellele, et kes küll mõtles välja sellise ebaseksika asja nagu vaipkate, astub Natalie kabinetti tema kolleeg Markus, keda naine tuju ajel kirglikult suudleb. Sellest saab alguse veider kiindumus, mis kasvab üle armastuseks. Ja just sellest raamat räägibki - salapärasest delikaatsest armastusest.

See raamat oli ühest küljest küll väga prantslaslik st tegelased käituvad ja teevad minusuguse põhjamaalase jaoks kohati veidi liiga jaburaid ning põhjendamatuid asju. Aga teisalt oli autori stiil meeldivalt lakooniline ning lubas lugejal endal oma assotsiatsioone loetuga siduda. Reeglina prantslaslik kirjandus seda ei võimalda. Ja mis minu jaoks eriti sümpaatseks osutus oli see, et autori kirjutamisstiil on üsna amelie'lik - nunnu, lihtne ning selline ... ma ei ole kindel, kas selle kogemuse kirjeldamiseks ongi sõna välja mõeldud. Ütleme siis lihtsalt, et see on amelie'lik.

Ja kuigi ma olen juba sellest east väljas, kus ma tsitaate endale üles märgin ja pärast enesekindlalt neid tsiteerin, siis selles raamatus oli üsna mitu sellist kohta, mis mulle meeldisid ning kaalusin tõsiselt uuesti endale need mõtted üles märkida. Näiteks üksinduse sidumine morbiidsusega, samas kui inimesed aegajalt tõepoolest lihtsalt tahavad omaette olla. Samuti meeldis mulle mõte suudlusest kui modernsest kunstist. See on nii kuradi mitmetähenduslik, et see nõuaks lausa omaette blogipostitust. Ja samuti seda hetke, kui kellegi olulisega aega veetes järsku melanhoolia tekib, mis loob sellise veidra sünergia kogu koosviibimisele. Olete te seda vahel tajunud? Selliseid pisikesi detaile on autor minu arust väga peenelt, delikaatselt kirjeldanud ning see tundub nii loomulik ja omane, et ei oskagi kohe vastu vaielda.

Seega taas meeldiv üllatus ja soe soovitus.

1 comment:

  1. Ma nägin hiljuti seda filmi, oli samuti ilus.

    ReplyDelete