Ah, et kuidas see raamat minuni jõudis. Ütleme nii, et Katariina Jee's ikka leidub väärt kraamis ehk eelviimane raamat sarjast "sõbranna soojad soovitused" :)Raamat räägib Julie ja tema nelja sõbranna kogemusi vallaliste naistena. Julie saab ülesande kirjutada vallaliste naiste elust mujal maailmas ning seikleb veidi Euroopas, Austraalias, Aasias ning Brasiilias. Selle käigus ta räägib erinevate riikide vallaliste naistega ning ilmneb, et igal maal on selle vallalisusega mingi oma veider kiiks.Samas aga teevad tema sõbratarid New Yorgis hoopis ise tükke. Tema sõbranna Georgia, kelle mees on äsja maha jätnud, sukeldub uuesti (ja kaunis agressiivselt) kohtamiste maailma, kuid sellel on ka väga kurvad tagajärjed, arvestades, et tal on kaks väikest last. Alice, intelligentne ning kaine mõistusega advokaat, kohtub viimaks oma lõputus kohtamiste jadas mehega, kes on tema peas olevale ideaalile väga lähedal, kui ainult kusagil seal vahepeal oleks ka kirg ja armastus. Serena, oma keha ja vaimu tasakaalust hooliv kokk (teate küll, zen ja tšakrad ja "jumal-hoia-mind-eainetevabana"), astub sekti ning loobub kõigest maisest, kuid satub seal hoopis elus esimest korda armastuse otsa, mis väljendub lõplikult tema kokatöös. Ruby on aga väsinud ja masenduses oma untsuläinud suhetest ning püüdes kuidagi ohjata oma suurt hoolitsevat emalikku hinge läheb ajutiseks abiks loomade varjupaika ja püüab saada last kunstliku viljastamise teel. Seega viis väga erinevat naist väga erineva teekonnaga, kui lõppkokkuvõttes üks kindel sõprus, mis jääb püsima.
Kas kuidagi ei tule tuttav ette? Just, ka minul siblisid kogu raamatu lugemisel "Seks ja linna" naised silme ees. See raamat räägib sellest samast teemast - vallalistest intelligentsetest edukatest naistest, kes olude sunnil on ikka üksi, kuid kes südamepõhjas siiski paremale homsele loodavad. Minu peas on see veidi juba veidi ära nämmutatud teema, kuid ju siis mõtles autor, et see on õudselt originaalne värk. Okei, lisatud on juurde see ülemaailmne lähenemine, kus tõesti erinevad kultuurid ja nende suhtumine vallalisusesse hakkab rolli mängima, kuid teisalt baseerub selles raamatus kõik klišeedel - uued tuttavad on peaaegu alati noored ja väga edukad (limusõidud ja jahiseiklused), igal pool kutsutakse neid rõõmsalt ühelt rajult peolt teisele, igal pool on kuumad noored mehed, on ka mr. Big-i kehastus jne. Kui raamatut loete, siis näete kindlasti sarnasusi...
Raamatus muidugi oli ka naljakaid ja intrigeerivaid kohti. Kohati lausa elulisi ning endalgi läbielatud sarnaseid juhtumeid, kuid teisalt jällegi ei ühtegi sellist, mis minuga 100% haakuks. Mida ma aga mõtlema hakkasin oli, et miks me käitume nii stereotüüpidest lähtudes. Kas pole mitte huvitav, et varem ei tundunud inimesed ennast pidevalt defineerivat oma "suhte" kaudu? Kuidas me oleme siis muutunud nii "armastuse-näljaseks"? Vahel jääb erinevaid ajakirju lugedes mulje, et kui ei ole suhet-armastust, siis justkui polekski elus midagi muud, mille kaudu ennast defineerida. Ja kui keegi leiabki, siis (juba olles minu vanune) vaadatakse teda veidi haletseva pilguga. Ärge mõistke mind valesti, ma ei viitsi enam solvuda selle peale ning ma ei ole oma vaadetelt feminist... Aga see lihtsalt on nii veider, et igal kuradima sammul justkui tuletatakse meelde seda "suhtes-olemise-kohustust". Ja siis suleb Hardo Aasmäe oma iibe jutuga :)
Seega hea meelelahutus, kuid originaalsust oli väga-väga vähe.
No comments:
Post a Comment