See raamat on viimane mu sõbranna poolt soovitatudest. Sestap ei hakka ma siin pikka eellugu taas üles kirjutama, vaid lihtsalt igav tõde teile :)Raamat räägib noorest reisikirjanikus Pete'st, kes suunatakse Taisse reisijuhti kirjutama ja kes armub pööraselt kohalikus go-go-baaris tantsivasse Joy'sse. Pete püüab Joyd muuta õhutades teda hakkama "korralikuks" tüdrukuks ning andeks talle pidevalt raha. Joy aga püüab Pete'le olla meelepärane, kuid seda oma reeglite järgi ning oma hinnaga. Lugu kerib ennast järjepanu üles ning selles põrkuvad mitu erinevat kultuuri: läänelik vs idamaine, mehed vs naised, seksi ostjad vs seksi müüjad jne. Huvitav on ka see, et oma nägemuse konkreetsest loost ning situatsioonist ei anna mitte peategelased ise, vaid ka teised asjasse puutuvad - go-go-baari omanik, Joy õed, Joy'd uurinud eradetektiiv, teised Tais elavad farangid (valged lääne mehed, kes seksi ostavad) jne. Seega ilmneb, et olukord pole sugugi nii must-valge ning liigub paratamatult oma jabura lõpuni.
See raamat on väga-väga omapärane. Kaanekujundus tekitab esmalt küsimuse "WTF?", kuid kui juba 20-30 lehte oli loetud, siis tabasin ennast loosse täiesti kaasa haaratuna. See idee näidata erinevate asjaosaliste arusaamu samadest asjadest-hetkedest-olukordadest annab kõrvaltvaatajale üsna huvitava üldpildi. Samas on intrigeeriv, et mingil määral on erinevate asjaosaliste seisukohti väga selge mõista, kuid teisalt tekitab see küsimuse kompromissi olemusest juba kultuuridevahelisel pinnal. Ma mõtlen seda, et kas ja kuivõrd me oleme kompromissiga tegelikult nõus ning mida me üldse mõistame kompromissina. Näiteks kui Pete jaoks oli armastav tüdruk see, kes ei müü ennast raha eest, siis Joy arusaam armastavast tüdrukust on see, kes on valmis ennast farangidele müüma, et tagada oma tailasest poiss-sõbrale mootorratast. Kuid kuidas sa saavutad sellises olukorras, sellises põhimõttelises erinevuses kompromissi?
Muidugi, raamat on tegelikult kaunis sünge ning sisendab idamaade suhtes veidi seda paratamatut õlakehitust, et mida sa ikka nendega teed. Kuid teisalt on see ka imelise, maagilise Tai. argipäeva kurb reaalsus. "Naeratuste maa", kus naeratus on mask ja kohalikud on valmis oma tahtmise saamiseks kõigeks. Näiteks kirjeldus sellest, kuidas kohalikud rikkad budistid oma elurajoonis hulkuvate koertega ühele poole said jättes igale poole mürgitatud liha. Kas pole mitte küüniline lähenemine ühele kultuurile? Eriti pani mind mõtlema see, et kuigi loo enda puhul on tegu väljamõeldisega, siis on seal väidetavalt ka seiku, mis on reaalsest elust. See paneb veidi sellel turisminduse teema üldisemalt arutama ja seda kõige laiemas mõttes. Kust läheb siis see piir tõelise kohaliku elu kogemuse ning turismietenduse vahel ja kas me tegelikult tahamegi seda alati teada?
Seega on see raamat olnud minu jaoks täielik üllataja. Huvitav teema ning köitev lähenemine asjale. Kindel lugemissoovitus.
No comments:
Post a Comment