P. Hoffmann "Jumala vasak käsi"

See raamat seisis raamatukogus uudiskirjanduse riiulis ja lausa kutsus mind. Ma olen mitmetel kordadel rääkinud, et vahel see kõhutunne hakkab kenasti tööle ning kui tunne õigustab tekitatud ootusi, siis tahaks kohe selline mõnusa ja kiirema võidutantsu teha. Teine hea põhjus seda laenutada oli see, et tagumisel kaanel olev lühike sisututvustus justkui lubas, et seekord saame sellest va sarjavärgindusest mööda, kuid hiljem sõbrannaga sellel teemal rääkides selgus, et päris nii lihtsalt ma ei pääse.

Lunastajate Varjupaigast ehk maniakaalsest ja pühendunud usukeskusest põgenevad kolm seal elavat/kinnipeetavat poisikest pärast seda, kui nad on kogemata avastanud midagi kohutavat ja samas kummastavat. Thomas Cale ja tema kaks sõpra (Kleist ja Hajevil Henri) põgenevad üle kõnnumaa, püüdes oma jälitajate eest pakku pugeda, kuid satuvad hoopis suurlinna Memphise sõdalaste kätte vangi. Nad viiakse Memphisesse ning satuvad seal kohemaid erinevate inimeste huviorbiiti, kes püüavad poisse ning nende võimeid vastavalt oma strateegiale ja plaanidele ära kasutada. Samas pole ka Lunastajad matnud maha lootusi Thomas Cale´i taas oma ridadesse suruda, sest nemad teavad poisi kohta midagi, mida keegi teine ei tea... Cale aga on selles loos see must hobune, kelle nimel mäng käib - ühest küljest kiitsakas ja kehvasti toidetud naiivne pubekas, kelle hormoonid panevad ta tegema kohati ääretult rumalaid tegusid ja kes ei tea, mida tähendab sõna "vägistaja", kuid teisalt tapja, kelle oskus keerulist sõjastrateegiat valmis punuda ning oma vaenlasi täiesti uskumatul tasemel läbi näha muudavad ta väga ohtlikuks vastaseks. Ja Cale ise püüab päästa seda, mida on hakanud oma elus tähtsaks pidama, kuid lõpuks tekib küsimus, kas tema tapjaoskused ei jää siiski alla tema võimele näha läbi intriige, mida tema ümber punutakse?

See raamat ei anna ennast üldse kergesti kätte. Ma pean silmas seda, et lugejale ei anta ühtegi infokildu niisama kätte ning ei laotata kogu taustainfot linikuna laiali. Kuni raamatu keskpaigani jääb tegelikult üldse arusaamatuks, mille ümber see trall üldse käib ja mis hea pärast seda va Cale'i nii taga aetakse. Ja siis hakkavad tagamaad vaikselt lahti kooruma ning see muudab kogu loo vägagi intrigeerivaks ja põnevaks, mistõttu sattusin täiesti tuhinasse ning veetsin ühe laupäevaõhtu lehekügi neelates (piltlikult siis, jah?) Raamatus olevad karakterid olid hästi välja voolitud ja mitmekülgsed, mistap suutsin lugejana mingi piirini nende eesmärkidest ja põhjustest aru saada, kuid teisalt tahaks vahel öelda "Issand, sa näed, aga ei mürista?!" Siia hulka näpuotsake elutervet sarkasmi  (IdrisPruke tegelaskuju on siinjuures ületamatu), lollakat vedamist (isand Vipondi pääsemine) ning veidi veidraid elukaid (eriti Kiisu Jänese olemasolu) ning lugu lähebki kohe käima.

Omamoodi pettumust valmistas aga see, et tegu on siiski mingi järjekordse saagaga, kuigivõrd ma tahtsin ainult ühte väikest ja kiiret fantaasia-maigulist kõrvalepõiget, milles raamatu tagumine kaas mind sinisilmset ka veenis. Nüüd pean jälle istuma ja ootama järgmist osa. God demet you, Hoffmann. :) Need järjed tulevad ju nii aeglaselt... Ja netist just vaatasin - selle triloogia viimane osa ilmus alles sellel aastal, nii et tehke oma arvutused nüüd ise, kaua ma kügelen ja lakke vahin!

Aga muidu väga huvitav ja omanäoline fantaasiaromaan ning selle suuna austajaile kindel soovitus.