Thursday, December 30, 2010

A. Farge, J. Revel "Mässu loogika"


No kuidagi olen ma sel aastal ka keerulisema kirjanduse peal ja seekord on siis sari "Ajalugu. Sotsiaalteadused" minu ohvriks. Selles sarjas on väga häid asju ja selle raamatu puhul on asi otse kümnesse olnud. Vähemalt minu maitse seisukohast.

Teose alapealkiri on "Lasteröövide afäär Pariisis 1750" ning käsitleb ühte väga lühikest episoodi 1750. aastast. Selle käigus süüdistasid pariislased linna politseiametnikke vanematelt lunaraha väljapressimise eesmärgil laste röövimist äärmiselt jultunult - lapsi viidi minema otse tänavalt või ka kodus ema-isa silma all. Ja kuigi politseiametnikud tegid seda hulguste puhastamise eesmärgil, on ilmselge, et nende otseseks motiiviks on siiski olnud raha. Vähemalt viitavad autorite poolt uuritud dokumendid sellele. Uurimus käsitleb nii antud afääri eellugu, olukorrast tingitud paaripäevast mässu linnarahva hulgas ning selle otsesid ja kaugemaid tagamaid kogu Prantsusmaa ühiskonnale (viidates sellele, kuidas rahvas oma juhist ehk kuningast aja jooksul järjest eemaldus).

See on väga konkreetne raamat ja mulle meeldib nii. Ma tõesõna ei armasta sellist tühja sõnapuru ja seetõttu on filosoofiline heitamine minu lugemismaitse puhul üldiselt mahavisatud vaev. Selle raamatu käsitlemisel saab aga aluseks võtta nii mitmeid asjaolusid, et see on lausa hurmav. Näiteks, see süstemaatika, mille kaudu levis toona informatsioon lihtrahva hulgas ning kes olid nö "usaldatavad". Kohati on tõepoolest tunne, et mässu puhul on tegu rahvamassiga, mille kirjeldamiseks sobib suurepäraselt sõna "lambakari". Siis tekib selliste asjade tagajärgede puhul ka alati küsimus, kes siis õieti süüdi on?

Mulle meeldis selle raamatu autorite käsitluse puhul see väga mitmekesine lähenemine temaatikale. Kaastatakse nii seadusandlus, kuulujutud, inimsuhted kui ka kõik muu mõeldav. Ja kogu see konkreetne olukord ja situatsioon ju loobki ajaloolised hetked. Ja kui mõelda ajale, millal see mäss ja sellega seonduv toimus, siis on see siiski üks suures ajaloopildis kaduma läinud eelmäng Suurele Prantsuse Revolutsioonile 1789. aastal. See muudab kogu selle mässu analüüsi hoopis teiseks. See ei tundu enam üldse ebaloogiline või utoopiline, vaid meie saame nüüd tagasi vaadates öelda, et sellest oleks võinud õppust võtta. Aga keda see tagantjärele tarkus ikka varem aidanud on? Ja üks mõte veel, mis mind selle raamatu lõpetamisel valdas - tegelikult ei ole mäss üldse ebaloogiline. Selle toimumise ja läbiviimse hetkel vast küll, kuid laiemas pildis on siiski üsna selge, mis on see, mis paneb rahva lõpuks liikuma. Olgu selleks siis üks mehike keset Tallinna või laste röövimine 1750. aastal...

Mida öelda? Hea õhuke uurimus, lihtsalt ja hästi kirjutatud ning konkreetne. Ma isegi soovitaksin... Ka nendele, kes muidu sellist kirjandust ei armasta.

1 comment: