Minu selle aastaseks viimaseks lugemiseks jäi tõttöelda üllatuslikult nö "naistekate" sektsiooni kuuluv materjal. Lihtsalt kõndisin raamatukogus ja nähes neid kahte raamatut tekkis mõte "miks mitte?" Sest tehniliselt võttes pole ju vahe, mida sa loed nendest, sest sisu on ju kõigil selline paksult armastus täis ja ma olin sellist keerulisemat kraami juba piisavalt palju lugenud. Üsna sarnane efekt on vist ka kultuurifilmide vahele mõnda "Politseiakadeemia" filmi vaadata.
"Vana arm ei roosteta" on üks tänapäevane armastusromaan, mille käigus naisterahvas, kes teismeeas oma tunneteobjektile kergelt öeldes maniakaalselt lähenes, saab olude su nnil vanale kiindumusele uue hoo sisse ning seekord ei jää see vastuseta. Mallery asju olen ka varem lugenud. Need on üpris hea meelelahutuslikud ja humoorikad armastusromaanid. Tema kirjutamisstiil on muhe, ladus ja üsna otsekohene. Mulle meeldib tema oskus nutikalt luua humoorikaid karaktereid ja kahekõnesid.
Campi teos käsitleb 19. sajandi alguses kosjasobitamise käigus kohtunud mehe ja naise omavaheliste tunnete tekkimist ja kõike muud, mis sellega kaasnes, tipnedes otse loomulikult armastusabieluga. Üpris hästi kirjutatud asi. Aga ajaloolise taustaga armastusromaanide puhul on üsna tihti see jama, et autorid kipuvad ajastut üsna üleromantiseerima. Nende jaoks on Londoni tänavatel võimalik kõndida kuiva jalga ka atlaskingades ja tegelased on üldiselt must-valged. Nii ka selle raamatu puhul. Ja nii mõngi küünilisem lugeja saab omajagu naerda. Nii et meelelahutus on sellise lugemismaterjali puhul suhteliselt lai mõiste.
Armastusromaanide žanr on minu jaoks puhas meelelahutus, mida ei ole minu arvates häbi vahel läbi elada. Olles neid aastate jooksul kenakese kogu läbi lugenud on selge, et ka siin on ilmseid erinevusi autorite stiili ja nö "käsikirja" puhul. Näiteks seob Sandra Brown oma asju tihti mingisuguse kriminaalse looga, Nora Roberts aga kipub sinna vampiiride-nõidade-ja-muude-imeelukate maale. Ning ei tohi unustada siinjuures ka Cartlandi surematud naiiviseeritud ajaloolist armastusromaani, mis on nii suure roosa mannavahu sees, et üle kahe-kolme raamatu ei ole võimalik lugeda. Aga ühe parima sarjana antud valdkonnas on minu jaoks alati olnud Julie Garwoodi "Claybourne'i pruutide" triloogia ning selle jätkulugu. Puhtalt ameerikalik, kuid siiski üpris köitev ja omavahel väga hästi seotud kompaktne lugu.
Aga konkreetselt nende raamatute puhul: tüüpiline romantiline meelelahutuskirjandus, mis on ja ajapikku meelest ära läheb.
No comments:
Post a Comment