Selle raamatu tee minuni oli isemoodi. Ma olen pidevalt erinevatest kohtadest viiteid sellele leidnud - kord blogidest mingi teemat lugedes või siis rääkides erinevatest kirjandusteostest. Seetõttu otsisin selle üles, tassisin koju (pigem küll viisin, sest see on väga õhuke raamat) ja lugesin tema läbi, omamata ainsatki konkreetset vihjet tema sisu kohta. Nö tabula rasa efekt.
"451 fahrenheiti" pakub ühe visiooni tulevikust, milleks on anti-intellektuaalsust propageeriv õnneühiskond, kus raamatud on ühiskondlikuks mürgiks. Peategelane Guy Montag on tuletõrjuja, kelle üleandeks pole mitte punase kukega võitlemine, vaid raamatute ja nende omanike hävitamine. Kuid üks kord leiab ta ennast olukorrast, kus ta hakkab ise kahtlema sellise teguviisi õigsuses ning pärast kohtumist naabrineiu Clarisse'ga ning naise Mildred'i unetablettide üledoosi hakkab ta küsimusi ka järjest rohkem avalikult küsima. Selle ning mitmete teiste aspektide tulemusena (näiteks raamatute salajane kogumine) viib lõpuks vältimatu konfliktini ühiskonnaga, milles see tegevus toimub. Montag põgeneb ja liitub kõrbes ühiskondlike heidikutena elavate intellektuaalidega. Nad näevad kõrvalt, et tegelikult hakkab senine linnaühiskond (kust Montag just põgenes) järjest enam rebenema ja tõenäoliselt ei püsi enam samas kontseptsioonis. Seega - kuigi teose algus on üsna sünge, on lõpp siiski optimistlik ning tulevikkujaatav.
Teoorias peaks see raamat olema raamatuarmastajate piibel, kus keskseks probleemiks on raamatute kaitsmine nii füüsiliselt kui vaimselt (näiteks tsensuuri aspektist). See räägib ka kaunis omapärasel viisil intellektuaalse tegevuse kaitseks, viidates muuhulgas sellele, et kuigi me rõhutame maailmas pidevalt oma õnnevajaduse olulisusele, ei saa seda siiski üks-üheselt tekitada. Mitte kunagi! Ikka on kusagil keegi, kes esitab ebamugavaid küsimusi - mitte kuidas, vaid miks? Me ei saa ealeski saavutada sellist ühiskondlikku tasandit, kus kõik on õnnelikud, sest õnn on väga suhteline mõiste. See on minu jaoks selle teose kõige olulisem mõte. Ja nagu näha, ei hakka ma siin erialaselt teoretiseerima raamatute olulisuse üle, sest minu seisukohast ei ole sellel hetkel mõttet. Bradbury raamat avaldati 50nendtatel, kus ei saanud arvestada arvutite ja interneti pealtungiga, ning seetõttu vaatangi ma seda mitte kui ühiskonnakriitilist teost, vaid pigem ühte mineviku visiooni tulevikust.
Kokkuvõtvalt ütlen, et üldiselt jättis see raamat mind külmaks. Bradbury stiil mulle väga ei passinud, teemaarendus ja karakterid oli kohati liiga ülepaisutatult dramaatilised ning teose läbiv idee ei üllatanud. Aga mulle meeldis see, et vastupidiselt teistele maailmavisioonidele, oli sellel positiivse alatooniga lõpp. Ja las see nii jäädagi!
No comments:
Post a Comment