G. R. R. Martin "Mõõkade maru. Esimene osa: Teras ja lumi"

Siin ei olnud absoluutselt mitte mingit kahtlust, et see raamat kunagi minu kätte jõuab. Martin'i saaga "Jää ja tule laul" on üks nendest vähestest sarjadest, mis mind pole ära tüüdanud. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et eesti keelseid tõlkeid annab ikka kenasti oodata, kuigivõrd arvestades tõlkimise mahtu, on see ka arusaadav. Juba ainuüksi inglise keeles on ilmunud viis raamatut seitsmest ning eestikeelse tõlke puhul on need viiski mingil põhjusel pooleks tehtud st hetkel on ilmunud 2,5 raamatut meie ema keeles.

Terve "Jää ja tule laul" räägib ühest väljamõeldud maailmas toimuvast võimuheitlusest, kus keskset peategelast ei saa välja tuua. Raamatu sündmustikku näidatakse väga erinevate tegelaste silmade läbi. Näiteks Jon Snow, kes on ühe kõrge üliku sohipoeg ning kaugel põhjas asuva Musta Vennaskonna liige ning avastab ennast ühel hetkel võitlemas oma vaenlaste poolel, või Tyron Lannister - kääbus, kes on leppinus paratamatusega, et iga asja puhul vaadatakse temale ülalt alla ning ta peidab oma tegeliku mina äärmiselt köitvalt irooniliste sõnade ning meeleheitliku käitumise varju. Tegelaste hulka kuuluvad peale inimeste ka näiteks paar lohet, ürghundid, eunuhhid ning põhjast pärit ebasurnud. Kogu tegevuse keeriseks on võim, mille nimel ülikukojad võitlevad teineteisega, teineteise poolt ning seal hulgas ka nendega, kes mängu tegelikult otseselt ei kuulu. Läks segaseks? Ma palun väga-väga vabandust, kuid nagu näha, ei ole sarja sisu ümberjutustamine sugugi lihtne tegevus, aga see teose on üks osa sellest ning ei ole vaadeldav eraldi. Ei saa vaadelda teose kulgemist arvestamata eelnenut.

Mind köidab see sari ühel lihtsal põhjusel - tegelased! Martin on suutnud luua äärmiselt inimlikud ning mitmekülgsed karakterid, kes ei ole must-valged ning kes on loo liikudes arenenud ja muutnud. See karakterite kaleidoskoop on oma ebastaatilises positsioonis nii köitev. Samuti see, et selle sarja raamatuid lugedes sa tõepoolest ei tea, mis sind järgmisel lehel ootab. Mõne teise teose puhul on lõpp juba ette aimatav, kuid siin on üllatused kindlalt garanteeritud. Näiteks kui kõige esimeses raamatus üks keskseid tegelasi hukati, siis oli see minu jaoks üllatus. See läheb ju vastuollu üldise kirjandusliku lähtekohaga, et head on head, halvad on halvad ja hea võidab halva.

Kokkuvõtvalt ütlen, et kui järjekordne uus osa sellest sarjast läbi saab, on lausa kurb raamatut käest ära panna - sest tuleb mõelda sellele, et järgmise osaga läheb aega! Ja teades minu püsimatust sarjade lugemisel on fakt, et "Jää ja tule laul" mind endiselt köidab, juba suur saavutus.