Mark Twain oli minu jaoks üsna pikka aega lihtsalt Tomi ja Hucki kirjanduslik isa. Aga kui ma sügisel tema kohta näitust tegin, siis selgus, et tema elu oli üsna erakordne. Peaaegu sama kirju igasugustest seiklustest nagu tema teosedki. Näiteks fakt, et ta omal ajal üsna jõuka mehena valede investeeringute tõttu elu lõpuni võlgu tasus. Enamus meist ei jõuagi tasemeni jõukus. :P
"Võhikud võõrsil" on reisikiri, mis on kokku klopsitud Twaini erinevatest artiklitest ajalehtedele ning kirjeldavad ühe ameeriklase reisi Euroopasse, Aasiasse ning Aafrikasse. Tegu on üsna koguka teosega ning seda lugedes hakkab silma teose ebaühtlane sidusus - kohati on jutt ladus ning köitev, kuid on kohti, kus liigne heietamine ja arutelu loo tapab. Samuti oli hetki, kus ma lugesin ja mõte jäi kuidagi kaugeks, kuid oli hetki, kus leheküljed lihtsalt kadusid. Ma isiklikult arvan, et see võib tuleneda sellest, et see on siiski erinevate kirjatükkide koond ning seega pole algselt mõeldud ühtse kirjatükina. Segadust tekitavaks asjaoluks oli ka see, et reisikirja tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas, kuid meie tänase päevaga on kohati toimunud niivõrd palju muutusi, et oli raske jälgida tegevusliini. Ja kuna minu ajaloolised teadmised on üpris kesised, siis läks mul kohati päris palju kaduma. Kahjuks!
Twaini kirjutamisstiil on tegelikult üsna hurmav. Ta kirjeldab ameeriklaste seiklusi nö Vanas Maailmas sellise ameerikaliku kõrvaltvaataja võhiklikkusega. Ta vaatleb külastatud maade ja riikide kombeid ja rahvast üpris üleolevalt ning seostab seda pidevalt ja kogu aeg oma Ameerika eluga. See aga annab ka Ühendriikide elust üsna hea ülevaate, mistõttu võib öelda, et see teos on kaudselt ka kohaliku sissevaade Ameerika eluolule. Samas tõi see raamat üpris selgelt välja Twaini humoorikama külje. Samas on selge, et see raamat ei ole alati tõsiselt võetav, kuna Twaini naljasoon tekitab tihti küsimuse - kas see on päriselt mõeldud?
Pakun teile siit stiilinäidet raamatust, mis käsitleb kristluse levitamist selle usu alguspäevil Roomas: "Ja inkvisiitorid veensid barbareid, et nad armastaksid teda (so Kristust); nad tegid kõik, mis suutsid; selleks, et panna barbareid kirikut armastama ja austama - esiteks lömastasid nad nende pöidlad kruvide abil; siis näpistasid nende ihu raudpihtidega, tulel punaseks aetud pihtidega, kuna need on külma ilmaga mugavamad; siis nülgisid neid pisut ja lõpuks põletasid kõigi silmade all. Inkvisiitorid oskasid noid barbareid alati veenda." Samuti esineb raamatust naljakaid episoode näiteks Kristuse ristiga, mida võiks erinevates kirikutes nähtud naelte ja puutükkide põhjal kokku panna vähemalt kolm korda, ning ka kohalike giididega, keda nende reisiseltskond üksmeelselt Fergusonideks kutsus ja armastas panna neid piinlikusse olukorda erinevate absurdsete küsimustega.
Kokkuvõtvalt ütleksin, et see oli keskpärane lugemine - ma nautisin Twaini stiili, kuid raamatu tase oli väga ebaühtlane.
No comments:
Post a Comment