Kõigepealt vabandused kujunduse lokkava olematuse pärast - Blogger suudab vahel ka pange joosta ja muutusi mitte salvestada olenemata tehtud muudatuste arvust. Palun kergemat karistust...
Coupland'i "Tüdruksõber koomas" on mul paar korda raamatukogus näppude vahel olnud ja siiani olen ma tema tagasi pannud. Tegelikult vedasin ta ükskord isegi koju, aga siis tundus ta nii igav. Aga nüüd ma vaatasin teda eemalt, võtsin kätte ja ühe hea tuttava soovitusel lugesin ka lõpuks läbi. Selline eellugu on sellel raamatul minu jaoks. Tuleb siiski etteruttavalt öelda, et antud kirjatükk pole absoluutselt sarnane kurikuulsa "X-generatsiooniga" - käesolev asi on siiski oma olemuselt ulmekas ja üpris sünge vaade meie tulevikku, kuid "X-generatsiooni" puhul on tegu ühe põlvkonna ajastu manifestatsiooniga.
Raamatu sisu ei ole üldse kerge ümber jutustada, aga ma annan endast parima. Loo keskseteks tegelasteks on sõpruskond noori, kelle elu jälgitakse üpris omapärasest vaatepunktist. Üks nende seast (Karen) langeb ühel õhtul sõpradega väljas olles koomasse, mis kestab kokku 17 aastat. Kareni kooma perioodi jooksul jääb tema poiss-sõbra Richard'i elu samuti justkui seisma. Ühest küljest on süüdi Karen'i seisund, teisalt aga nende ühine laps Megan, kelle nad Karen'i kooma langemise ööl sigitasid ning kes sünnib Kareni 9. koomakuul. Ja kuigi esmapilgul tundub, et ülejäänud sõpruskond liigub eluga edasi, ei tee nad seda ometigi, vaid elavad pärast algseid "oma elu" ponnitusi jälle kodulinnas, suhtlevad samade inimestega ning ei näe mõttet mujale minna. Siis aga Karen ärkab, püüab kohaneda, ennustab ühe teleintervjuu käigus maailma lõppu. Ja (üllatus! üllatus!) - saabubki maailma lõpp, kus ainsad ellujäänud on loo keskmes olev sõpruskond ning Megan. Teose lõpus saavad peategelased tänu ülematele võimudele võimaluse maailma selle koletuslikust lõpust säästa ehk siis teha rewind'i.
Selle raamatu sisu on minu jaoks seetõttu väga keeruline kokkuvõtvalt kirjeldada, kuna see on Coupland'ile omaselt väga nüansirikas, detailide rohke, küllalt süngelt alatooniga ja kergelt kirjutatud maailm. Sellest teosest hõngub kerget meeleheidet ja kõrvaltvaataja arusaama sellest, et me liigume paratamatu kaose poole. Teos ise oli 2/3 osas üsna hea, aga kui asi hakkas ulmeks minema, siis käis ka teose tempo ja sisemine sidusus kuidagi maha. Loo lõpp oli minu jaoks ootamatu, kuid teisalt siiski ülepingutatult.
Üks olulisemaid mõtteid sellest teosest, mis mind kummitama jäi, oli see üsna otsene kriitika meie tänapäevasele argipäevale. "Tüdruksõber koomas" on minu jaoks eelkõige ebamugavate küsimuste raamat, kus püütakse selgusele jõuda selles, miks meie maailma ja ühiskond on arenenud, aga meie siiski samasugused. Karen kirjeldab seda pärast oma koomast ärkamist järgnevalt: "Maailm muutus kiiremaks, targemaks ja mingis mõttes puhtamaks. Nagu autod - autod ei ajanud enam haisu välja. Aga inimesed jäid samaks. Õigemini nad, oota, mis on progressi vastand?" Ja minu jaoks ongi see meie probleem hetkel. Vähemalt lääne ühiskonnas. Meil on pidevaid muutusi ja meie elu on justkui paremaks ning helgemaks muutnud, kuid teisalt meie oskus ka reaalsuses näha ilu ja võimalusi on muutunud oluliselt kesisemaks. Näiteks oli Karen'i jaoks probleem, et tema sõbrad ei osanud enam unistada väikestest asjadest. Samuti on ju ka meie tänapäevane reaalsus siiski liikumas selles suunas, et pragmatism on justkui eesmärk omaette. Teisalt saan ma aru, et see võib olla ka ainult minusuguse küüniku arusaam asjadest.
Kokkuvõtvalt ütlen seda, et idee on hea ning raamatu esimene pool on üpris köitev, kuid pärast maailma lõpu algust läheb kogu lugu kuidagi allamäge ja tulemus ei ole üldse nii graatsiline, kui loo algus seda lubab.
No comments:
Post a Comment