A. Pehhov "Džanga varjudega"

Kuna "Varjus hiilija" oli tõesti väga hästi kirjutatud fantaasiaraamat, siis olen taaskord oma paljukirutud sarjade lõksu langenud. Kuri teid võtku, järjekirjutajad!

Meistervaras Garret liigub koos oma kaaslastega edasi kaugemale kuningriigi piirialadele, et jõuda Hrad Speini. Nende rännak muutub järjest ohtlikumaks, kuna selgub, et reetureid on tõepoolest kõikjal. Ka nende endi hulgas. Samuti kogeb Garret järjest enam, et võibolla see jabur paharettide ettekuulutus Varjus Hiilijast, kes maailma päästab, ei olegi lihtsalt mingi muinaslugu. Garreti reisiseltskond kahaneb olude sunnil loo arenedes ja ilmnevad ka ootamatud seigad mõne Metsikute Südamete liikme kohta. Selline lühike, kuid ei midagi ütlev kokkuvõte teile :)

Pehhov valdab sulge, seda ma tunnistan. Ta oskab väga oskuslikult olukordi kirjeldada ning suudab ka naljakad momendid tõesti naljakalt esitada. Teisalt peab tunnistama, et veidi hakkab mulle see sari ajudele - karakterid muutuvad viimistletumaks ning mul on neist tekkinud ettekujutus - ei ole enam üllatusmomenti ning nüüd tuleb veel kindlasti ilmatumalt pikka aega järge oodata. Ma tean, et see on kannatamatu lugeja tunnus, kuid teisalt jällegi maitse asi ju. Selle loo arenedes ei muutunud karakterid ja situatsioonid ei tekitanud vau-efekti. Muidugi, paharet Kli-Kli on endiselt mu lemmik, sest ta on teose kõige mitmekihilisem karakter - pealt selline tobe ärritav tüütus, kuid tema jutus ja tegudes on tihtilugu suurem läbimõeldus ja tarkus, kui mõnel nö "tõsisemal " tegelaskujul. Tema tundub lihtsalt veenev ja intrigeeriv. Jah, ka selles raamatus oli hetki, kus ma lihtsalt südamest naersin (näiteks sõjardite tantsuharjutamise tund ja põgenemine vankriga), kuid see osa pigem rõhus mitte karakterite uudsusele, vaid pigem loo mõnevõrra kunstlikule arendusele. Sestap meelelahutus, ei midagi enamat.

Seega sarja esimest raamatut lugenud inimesel soovitan piiluda ka järge, kuid teistele ilmselget ei ütle siinne kirjutis kuigi palju. Samas tuleb tunnistada, et esimene osa oli etem...

N. Mailer "Alasti ja surnud"

Üle-eelmisel nädalal meenus mulle see raamat - just selle valge selg koos Maileri punase nimega seal peal. Ma olen tööl riiuleid patsutades korduvalt seda näinud ja mõelnud "What if..." Paks ja hirmutav on see alati tundunud. Aga seekord ma teadsin, et seda tahaks lugeda. Läksingi selle missiooniga raamatukokku ja laenutasin selle.

Raamat räägib Ameerika luurerühmast, mis osaleb Anopopei saare vallutamise dessandis Teise ilmasõja ajal. Täpsemalt on lähema vaatluse alla võetud ühe väiksema luuresalga rühma liikmed, kus on nii vanad olijad kui ka uued ja tundmatud mehed, ning Anopopei saare vallutamist juhtiv kindral Cummingsi hingeelu, kes justkui maletaja nuppe tõstab ja lahingutegevust planeerib. Selle raamatu puhul ei olegi pearõhk sõjategevus, vaid pigem meeste isiksuste ja nende kogemuste kirjeldamisel kas sõja ajal või enne seda. Loo arenedes saavad mõned sellest tegelaskonnast surma, mõni aga elab edasi hoolimata hullumeelsetest seikadest. Jutu arendes liigutakse nii konkreetsesse hetkedesse keset sõjategevust saarel, kui antakse asjaosaliste põgus pilguheit nende maailmale enne sõda. See aga näitab, et salga liikmete hulgas on erineva tsiviilelu kogemusega mehi - dändid, hulkurid, maapoisid, sisserännanud jne, ning see muudab selle raamatu väga mitmetahuliseks. Ja kuigi teos on liigitatud sõjaromaaniks, ei saaks öelda, et see oleks sünge lugu, sest raamatus on omajagu elutervet huumorit ning situatsioonikoomikat.

Esimesena meenub selle raamatu puhul see, et teost lugedes jäi taaskord silma sõna "alastus". See on selle raamatu kontekstis ikka üsna robustne eneseavamine, mille tulemusena oled sa nii endale kui teistele justkui peopesal näha. Just see pidev eneseanalüüs ning eneserefleteerimine üsna kitsas ringkonnas ja kindlat käsuliini pidi võibolla muudab inimeste mõtlemismaailma. See on alastus igas mõttes - olgu leinas (Gallagher pärast oma naise surma), haiguses (Wilson), ambitsoonides (Crofti punnitamine kõrgema auastme poole), oma strateegilistes otsustes (Cummingsi ja tema abilise Hearni omavahelised vestlused) jne. Sa oled selles kitsas väikeses maailmas ja on pea võimatu nautida seda vaba maailma privaatsuse rüütatust. Olgu see siis pealegi nii illusoorne, kui me endale ette tahame kujutada. Samuti räägib see raamat minu jaoks ihadest. See on see kaugunistamise variant, milles sa mõtled kõigele tuttavale, mis sul on olnud, adudes, et see ei saa enam kunagi olema nii, nagu sa seda mäletad. Iha turvalisuse, muutumatuse järgi. Samuti iha läheduse, sõpruse, toe järgi, mille puhul tuleb mõelda ka veidi kaine mõistusega. Näiteks lähtudes Redi loogikast, ei tohi sõjas sõpru hankida, sest nad võivad surma saada.

Raamatu üks peategelane on kindlasti ka džungel, mis muutub ja areneb. Ta on ühtaegu oht kui ka võimalus. Näiteks kui Martinez läheb luurele ja satub kogemata jaapanlaste laagrile peale, siis on teda piirav rohelus võimalus oma elu päästa. Teisalt jällegi on paduvihma ajal laagri elu peaaegu täielikult halvatud, sest ümbritsev muda koos vihmavalinguga muudab argise rutiini pea võimatuks.See põõsastiku tihedus, muda, kuumus, leitsak, niiskus - see moodustab loos sellise veidi sumbunud, ahistava õhustiku, millest lihtsalt ei ole pääsu. Teine elutu peategelane on selles raamatus sõda. Cummings mõtsikleb sellest kaunis tabavalt: "Sõda oli tervenisti vaid väsimus ja rutiin, reeglid ja muud protseduurid, aga ometi oli selles ka alasti kistud sõdame värinat, mis tabab sind valusalt, kui sind selle keskele on heidetud." Sõda on ühelt poolt justkui kuliss, taustamüra kogu tegevuse jooksul. Teisalt jällegi on sõda nagu elav protsess, mis muutub, teiseneb ja lihtsalt mingil hetkel juhtub. Reasõduri või kindralina saad sa mingil viisil protsessi mõjutada, kuid mitte seda juhtida, ning selle mõistmine on minu jaoks väga hirmutav mõte.

Raamatus oli päris mitu head seika. Kõige südamesse minev oli minu jaoks Gallagheri naise surm. See toe kadumine seal eemal kodus on väga suur hoop - oled sa mees või naine, laps või abieluinimene. Mõte, et keegi kusagil sind ootab, võib vahel mõjuda äärmiselt innustavalt. Eriti jabur oli aga see, kui Gallagher hakkas pärast uudise kuulmist vasttaastatud postiühenduse läbi oma juba surnud naiselt kirju saama. Juba mõte sellest on absurdne, kuid ma saan aru, et sõjal on sõja seadused ja siis võib juhtuda kõik. Veidi naljakam seik, mis meelde jäi, oli Wilsoni ja põõsa "konflikt", kus valves olnud Wilson põõsa peale südamest vihastas ja pärast küsimust "kesse kurat sul sial kasvada käskis?" põõsa lihtsalt valanguga ära niitis. Kiiksuga, kuid piisavalt jabur, et muigama panna.

Seega on sõjal sõja reeglid. Ma ei suuda seda teosest saadud emotsiooni siia kirja panna, sest Mailer on tõesti väga hea töö teinud, kuid raamat on tõesti väga hea. Soovitan väga soojalt.

A. Noel "Igavesti"

Selle raamatu tõi mulle minu ülemus, sest see on väga ühe teise tänapäeva "kultusraamatu" moodi. Et saaks veidi naerda ja nö "märkmeid võrrelda". Võiks öelda, et sisu oli lausa äravahetamiseni sarnane.

Ever Bloom, teismeline äsja autoõnnetuses vanemad ja noorema õe kaotanud neiu, on kolinud uude kohta, kus teda kasvatab töönarkomaanist tädi. Aga autoõnnetuse tulemusena, millest Ever eluga pääses, hakkab neiu kuulma inimeste mõtteid ning näeb oma väikest surnud õde Rileyt. Kuidagi suudab Ever oma eluga hakkama saada, kuni tema kooli tuleb õppima imeilus, müstiline noormees Damon Auguste, kelle mõtteid Ever ei kuule ja keda puudutades kaovad ka kõigi teiste hääled. Loo arendes ilmneb, et noorhärra on surematu, kes on juba sajandeid Everit (või tema reinkarnatsiooni) püüdnud endale saada, kuid kelle kuri "sõbranna" (vabandan, nimi hetkel ei meenu) on neiu alati õigel ajal ära tapnud. Kuid seekord onsõbranna hiljaks jäänud, sest põhjus, miks Ever andeid omab, on seetõttu, et ka tema on surematu. Noh, mängu on veel segatud gay sõber Miles ja kohalik gooti printsess Heaven ja nõid Ava. Ja peaksin siinjuures vist lisama, et loo autor väidab, et nägi seda kõike unes.

Kellel pea kellakesi lööma hakkab ja te saate aru, millisele "kultusteosele" ma vihjan. Samas oli see ikka kordades kehvemini kirjutatud - tiiniprobleeme, suuri tundeid, meeleheidet, surma, seksi, vägivalda, müstikat jne on, kuid sellega on veidi liiga üle võlli mindud. Kõigele on jutskui vastus olemas, see kõik on nagu imeline, aga need põhjused on otsitud. Ei teki terviklikkuse tunnet. Pigem meenutab veidi haltuurat. Isegi naerda ei saanud.

Seega - lugemiselamust ei saanud, kuigi noortele neidudele võib peale küll minna.

W. Burroughs "Alasti lõunasöök"

Ma tõesti ei tea, miks ma selle raamatu raamatukogust võtsin. Endine kolleeg vaatas raamatut ainult ja ütles, et tema seda lõpuni lugeda ei suutnud. Ma saan aru, miks. Takkajärgi tundubki veider, et ma selle raamatu võtsin.

Millest see raamat räägib? See on hea küsimus. Minu jaoks ei ole selles raamatus pidevat üldist tegevusliini, vaid kogu toimuv on nagu "Soodom ja Gomorra" moodne väljalase. Segamini on surm, seks, narkootikumid ja vägivald, mis on omavahel kokku seotud mingite justkui juhuslike assotsiatsioonidega, mida autor valimatult lugejani paiskab kasutades eriti kunstipäraseid ja moodsais sõnu. Näiteks lausejupp "Ta ootab fossiilsete niuetega erosiooni aeglast striptiisi". Ilus, kuid pikas perspektiivis tühi lause. Mõnes üksikus pealkirjastatud tekstikogumikus (nimetagem neid nii, sest peatükk on palju pakutud) oli justkui mingisugune mõtestatud suund, ühtne tegevus, kus ma sain lugejana keskenduda sellele sündmusteahelale (näiteks "A.J. aastapäevapidu"). Samas ei saagi ma lõppkokkuvõttes aru, kas tegu on romaaniga, novellidega, (pseudo)kunstiga või millega. Seega on põhimõtteliselt tegu raamatuga ei millestki, mida on liiga värvikalt ja liiga elavalt kirjeldatud. Vot selline sisu teile :)

Selle juttude kogumiku puhul jääb aga peale selle üldise segaduse silma kolm asjaolu. Esimene neist on pealkiri - "Alasti lõunasöök". Juba mõiste alasti viitab justkui mingisugusele intiimsele eneseavamisele. Oleks ju võinud kasutada ka muid sünonüüme - riieteta, paljas vmt, kuid see poleks viidanud sellisele avatusele. Justkui paisatakse autori alateadvus tervenisti lugeja ette ja öeldakse "Võta ja lepi, sitapea". Teine asjaolu oli teose lõpus äratoodud autori ning loo ümber toimuv saaga. Burroughs on olnud narkomaan ning, kui ma õigesti aru sain, on tekstid kokku pandud just nö trippides. Samuti on raamatu kultusromaaniks tõusmisel mänginud olulist rolli teose kokkupanek 1970ndatel - pandi juurde ja võeti ära, skandaalid, kirjastuste soovid ja ajastused ilmumiseks jne. Tausta vaadeldes jääb silma, et tegu on justkui väga hästi õnnestunud PR trikiga, kus raamat on kauem kestnud, kui see skandaalne meediakära, mis selle ilmumist saatis. Kolmandaks jääb silma aga raamatu vibe - see on nagu vana, üksiku, haige mehe deliiriumis soigumine surivoodil. See süngus, abitus, leppimine maailma jälkusega, kuid siiski veel hingitsedes, et saaks selle kõik endast välja paisata. See tohutu maailmaväsimus, mis tuleb eriti selgelt minu jaoks välja "A.J. aastapäevapeo" lõpus, kus eriti sadomassohhistliku pornoka lõpus tegelased kummardavad - vanad ja väsinud, tundmata võidurõõmu tehtud tööst, sest mida see ikka muudab?

Seega kokkuvõtvalt ei ole tegu rõõmsa raamatuga. Ja minu jaoks ei ole see kunst, elamus, vabadus. Kriipsujuku ei ole kunst, üksik sõna ei ole luuletus, 100 lehekülge täis lauset "Vasja bõl stes" ei ole romaan. Soovitaksin? Oma sõpradele kindlasti mitte. Kui, siis omal vastutusel.

K. Aareleid "Vene veri"

Tegelikult ei oleks ma ise seda raamatut iialgi raamatukogust valinud. Kaane põhjal tundub see lihtsalt mitte väga minu stiil - ebamäärane sisututvustus, veidi kaugevõitu temaatika ja kaanekujundus natuke pelutav. Teisalt soovitas seda endine kolleeg ja miks mitte astuda oma karbikesest ajutiselt välja?

Raamat räägib 21. sajandil Peterburi saatkonnatöötaja naise tähelepanekutest sellest ajaloolisest linnast, sealsestest inimestest ja oma elust. Vahepeal kirjutab loo autor kujutletavaid kirju oma venelannast vaaremale, samal visandab ajal ka aegamisi vaarema emotsioone ja elusündmusi aimates tolle eluloo. Lood on lühikesed, kergelt igatseva alatooniga ning omavahel väga laiade pistetega kokku traageldatud.

Mis mulje jäi? Ühest küljest liigitaksin ma selle väga kerge lugemise alla - loed jutud läbi, ei koorma ennast liigsete mõtetega ning lased lihtsalt ühel inimesel endale vesta loo endast ja oma esivanemast. See on see puhas emotsioon lugemise juures. Teisest küljest jällegi on raamatus üsna palju omapäraseid ning ajakohaseid detaile, et kui neid märgata, siis on isegi päris põnev nüansside mängu jälgida. Näiteks märgitakse ära Pronkssõduri äraviimisega seotud protestide eripära Peterburis, kuidas sai väike tütar omale nimeks Sadu, tööl alati naeratavat müüjannat, kes ükskord tööpausi ajal kassile piima andes pisaraid valas üksinda poe ukse juures jne. Need väikesed detailid, mis on justkui hetkede kaleidoskoop meie igapäevases elus - mõni jääb meelde, mõni aga mitte. Pole parata!

Mulle hakkas kõige rohkem hinge saatkonna töötaja perekonna roll kogu loos - nemad lähevad kaasa oma toitja tööga ning elavad vastavalt etteantud keskkonnas, kuid mis hinnaga? Kas see, et need lapsed kasvavad iga kolme-nelja aasta järelt kodu ja riiki vahetades siis mingil määral juurtetuna? Sest nad jäävad ju mingil määral kõigest sellest siin ilma, kuigi nende elukogemus on kindlasti kordades suurem kui nende eakaaslastel. Sest kui laps küsib hommikuhelbeid süües "Kas need on saatkonna helbed?", siis mina ausalt öeldes ei teaks, millist seisukohta võtta. See juurtetuse tajumine on minu jaoks selle raamatu kõige valusam pool, mis läbib punase niidina raamatut ka vaarema Aleksandra temaatikat. See on selles mõttes intrigeeriv teema, et kuidas me siis defineerime oma päritolu ning kas see pikas perspektiivis mängibki väga suurt rolli meie kui indiviidi elus? Grupis on teised, reeglid, kuid minu isiklik elu on ju minu oma asi.

Raamatu kaks kõige vahvamat ning meeldejääamat osa olid minu jaoks "Raamatute kodu" ja "Istume". esimene seetõttu, et meenutas mulle ühte kursaõde, kes kasutab Tallinnas sama taktikat, mida raamatu mina-tegelane. Taktika seisneb selles, et kui tänaval tuleb tema juurde vene inimene, siis ta vastab vene keelele inglise keeles. See on veider, kuid selle peale üldiselt vene inimesed tõmbuvad tagasi. "Istume" oli aga hoopis südamlik teema, milles käsitletakse peretraditsiooni, et enne minekut minejad ja kohale jääjad korraks koos maha istuvad ning koos hinge koguvad - olenemata sellest, kas siis mineku eesmärgiks pikem reis või lahkuminek. See ühine viimane hetk enne suuremaid muutuseid, see idee mulle meeldis.

Mida ma oskan kosta - ma ei julgeks teda väga soovitada, sest raamat jäi mulle stiili ppoolest veidi liiga rabedaks. Midagi nagu jäi puudu. Ma ei ütleks, et aurot oleks selles süüdi - see on omast vinklist väga sümpaatne raamatuke, aga stiili poolest mitte minu tassike teed.

A. Pehhov "Varjus hiilija"

Ma võtsin selle raamatu tegelikult raamatukogust kaasa tuju ajel. Algselt jäi mulle näppu "Tigana", mida ma olen jõudumööda püüdnud ka lugeda, kuid pärast 200 lehekülge sain aru, et kirjastiili silmas pidades käib see raamat minust kauge kaarega mööda. Loll, kuid järjekindel :) Samas Pehhovi raamat oli väga hea fantaasia - lugesin üle pika aja mõnuga lausa lehekülgi neelates.

"Varjus hiilija" peategelaseks on Varju-Garret - Valiostri kuningriigi pealinnas tegutsev meistervaras, kes järjekordse tellimuse täitmisel satub  tunnistajaks kõrge aadliku tapmisele ning sellega seoses tõuseb varga tagasihoidlik isik kuninga huviorbiiti. Sest kuningal on häda - Nimetamatu nimeline vaenlane, kes on aastasadu kaugele maale kihutatud, tõstab pead ja esile on kerkinud ka mingisugune ebamäärane Isand. Oma rahva kaitseks on kuningal vaja Kondilosside nimelisest maa-alusest neetud lossidesüsteemist ära tuua Vikerkaare sarv. Aga keegi pole ammu enam Kondilossides käinud ning selle tundmatu ala plaanid asuvad Keelatud alal - rahvas linnas räägib, et seal olla kunagi mingi võlurite hookus-pookus pahasti lõppenud ning nüüd ei tea õieti keegi mis seal toimub. Garret on sunnitud kuningale appi minema ning ta saab endale (tõelisele fantaasia raamatule kohaselt) ka ustavad abilised - paar kõrgsoost haldjat, kuninga narrine tegutsev paharet Kli-Kli, päkapikk ja härjapõlvlane ning mõned inimeste rassist sõdalased. Lisaks selle aitavad teda ka näiteks kuninga raamatukoguhoidja, ainult Garreti peas elav surnud ülemmaag Valder ja Garreti endine õpetaja, kes on nüüd varaste jumala teenimisele pühendunud.

Kõigepealt pean ma ütlema, et F-sarja tõlkijad-toimetajad on taaskord suutnud mind meeldivalt üllatada. Raamat on väga hea ning rikkaliku sõnakasutusega ja häirivaid trükivigu mulle silma ei hakanudki. Loed ja naudid lihtsalt. Samuti pean tunnistama, et Pehhovi kirjastiil on üsna veetlev - veidi sarkasmi, näpuke huumorit, törts maagiat ning imelist vedamist. Näiteks tavaliselt ma raamatut lugedes ei naera, aga selle raamatu puhul oli sõnamäng nii vahva, et ajas kohe reaalselt itsitama. Muidugi - kõik pole ka tegelikult nii ilus. Kohati oli lugedes tunne, et Garret on nagu A-rühm ühes isikus - teeb ja müdistab ning alati tuleb kuidagi kuivalt välja oma jamadest. Samuti tundus vahel, et kui peategelane oli hädas, siis tuli talle koheselt ka abiline leida jne. Aga see on vaatepunkti küsimus - kas tahad fantaasiat realistlikumas võtmes või eelistad seda tõesti võtta muinasjutuna.

Üldiselt soovitan raamatut soojalt meelelahutusena, sest see on sümpaatne teos. Kindlalt parem kui Cartland :)

B. Goldacre "Pahateadus"

Kui ma ei eksi, siis oli Ben Goldacre kirjutisi võimalik lugeda "Tarkade klubi" ajakirjast. Nimi sealt mulle tuttav tuligi. Tööl riiulieid "patsutades" jäi seesinane raamat mulle näppu ja tekkis ka mõte "miks mitte". Ajakirjast pole ma üldiselt viitsinud tema kirjutisi lugeda, kuid nüüd mõtlen, et peab vist silmaringi suhtes väikese avarduse tegema ning retroperspektiivset lugemist tegema veidi.

"Pahateadus" käsitleb kokkuvõtvalt seda, kuidas pseudoteadlased ning soolapuhujad meie väheseid teadmisi teaduslikust maailmast kasutades omakasupüüdlikult enda rahakoti või kuulsuse ette rakendavad. Kuna Goldacre on meditsiinilise taustaga, siis kirjeldabki ta kõike seda läbi meie tervisele suunatud asjade - alates mürkide väljutamisest jalalabade kaudu kusagil ilusalongis ning jõudes üsna karmide võimumängudeni AIDSi ravi valdkonnas Aafrikas, kus loosi lähevad tuhandete nakatunute elud. Samuti toob ta ka mängu meedia rolli meie arusaamade mõjutamisel. Meie praegune ühiskond on väga orienteeritud pidevale uuele infole, et vahel kisub see juba veidi jaburaks - kindlasti olete lugenud mõnda uudisnupukest stiilis "et teadlased on avastanud, et tomati söömine tekitab hingamisraskusi." Mis sest, et inimesed on aastasadu tomateid probleemideta söönud...

Mõtteid raamatu lugemisel tekkis mitmeid. Näiteks see, miks inimesed teaduslikele allikatele viitamise puhul üsna tihti usuvad. Miks on teadus (tava)inimestele nii püha? Teaduse üks põhilisi seisukohti on kahtle kõiges ja iga teadlane teab, et täiuslikku teadustulemust ei ole olemas - alati on reegleid kinnitavad erandeid ning seaduspärasusi mõjutavaid tegureid kohati lihtsalt liiga palju. Aga mind hakkas selle raamatu puhul huvitama teadusekauge inimese käitumine, kes lihtsalt lülitab oma loogilise mõtlemise välja ja usub parateaduseid. Ma ei alahinda platseeboefekti, sest meie füüsis ja vaim on omavahel seotud nii tugevalt, et see on vahel lausa jube. Aga loobuda reaalselt teaduslikult tõestatud ravist ja uskuda, et toidulisandite ületarbimine aitab terveks saada? Neid näiteid ei pea ma otsima isegi Goldacre raamatust, neid saab ka reaalsest elust küll ja küll tuua.

Samuti mõtlen ma siinjuures ka näiteks ajakirjanduse eetikale - miks nad võimendavad seda inimeste lollitamist ning kuidas siis ei tule arvesse see põhimõte, et tõeline uudislugu on erapooletu? Seda põhjendatakse arstide ringkaitsega ning ravimifirmade kinnimätsimisega. Jah, seda esineb ja see on kahetsusväärne (taas kord, oma kogemused), kuid see ei tähenda, et nood teised ei tekitaks ringkaitset ega mätsiks kinni oma sigadusi. Aga miks siis ajakirjanik, kes on eeldatavasti keskmise või isegi keskmisest kõrgema intelligentsusega, laseb endale kotti pähe tõmmata? Või teevad nad seda raha nimel? Samuti on tobe ka see, et usutakse need, kes on tähelepanu keskel - teevad lärmi. Leian, et lärm oma olemuselt on halb, sest hägustab inimese võimet loomulikult mõelda ning asjad selgeks saada. Meie erialaringkonnas on käibel mõiste "infomüra" ning ma leian, et sellega need soolapuhujad tegelevadki - infomüra, mis on oma olemuselt eksitav, tekitab mulje, et kui üks ja teine räägib sellest asjast nii ilusasti, siis äkki see ongi nii? Ja supsti - tõmmatakse teadusele vesi peale. Pole ju aega süveneda...

Minu üks lemmik kohti raamatust on viimane lõik: "Inimesed, kes tunnevad, et käesolevas raamatus on nende arusaamadele väljakutse esitatud ja kes on selle pärast vihased, ütlen järgnevat: teie võit." Goldacre saab aru, et see ristisõda inimeste harimisel teadusliku ajakirjanduse osas on mingil määral võitlus tuuleveskitega - tavaliselt tahab inimene uskuda muinasjuttu, kus üks tabett ravib kõik haavad, arvestamata seda, et elus on ikka nii, et kui kuskilt võida, siis teisalt kaotad. Nii palju siis mõtetest.

Ütlen raamatu kohta ka seda, et minu arust ei ole see kerge lugemine ega käesolev arutlusteema lihtne, kuna termineid ning arvestamist vajavaid asjaolusid on lihtsalt väga palju - alustades uskumustest, psühholoogiast, sotsioloogilisest maailmast ning lõpetades maailma keemiliste, füüsiliste ning geograafiliste iseärasustega. Mina olen humanitaar ning seetõttu oli mul põnev, kuigi kohati üksluine, lugeda pikki selgitavaid lõike statistikast, keemilistest elementidest ja millest kõigest veel. Teisalt arvestades raamatu iseloomu on selline teave vajalik mõistmaks üldist pilti. Hambad risti ja läbi :)

Kas soovitaksin - ei tea. Kui inimene tunneb asja vastu huvi ning viitsib oma vaateid vahel veidi kangutada, siis jah. Kui aga inimene ei ole enda jaoks teadusliku maailma põhimõtteid selgeks mõelnud, siis võib see raamat mõjuda pelutavalt. Kui sa tahad mõtiskleda selle üle, kas oraalseks mõjutab meeste haigestumist suuõõnevähki, mitte muiata kriitiliselt sellise teemapüstituse üle, siis see raamat ei ole sulle.