A. Quindlen "Vaikelu leivaraasukestega"

See raamat on emotsioonlaenutus - kuidagi jäi silma nii kujundus, pealkiri kui sisututvustus ja tundus kohane, see raamat laenutada.

Rebecca Winters on maailmatuntud fotograaf, kes oma fotoga "Vaikelu leivaraasukestega" on elav fotograafiaklassik. Kuid aeg on teinud oma töö - tema abielu on lagunenud, tema poeg täiskasvanuks saanud ja ta on pankroti veerel, kuna korter New Yorgi prestiižes linnaosas ja dementsust põdeva ema hooldekodu maksud nõuavad oma lõivu. Seega otsustab naine, et annab oma hirmkalli korteri üürile ja rendib maakohas väikese majakese. Emotsioonotsusel on omad tagajärjed, mida Rebecca oma ideaalis muidugi ette näha ei osanud. Näiteks pesukaru katusel, üliuudishimulik ja -jutukas kohvikuperenaine, tõelise lauluandega professionaalne kloun, koer ja lindude pildistamine kohaliku katuseehitajaga. Rebecca eneseotsimine aga on protsess, mille juures on igal detailil oma roll, kuid suurimaks mõjuteguriks on metsas aegajalt leiduvad ristid koos väikeste mälestusesemetega, mis tekivad ja kaovad.

Raamat on kirjutatud ameerikaliku kergusega, kuid siinjuures on tegu sellise ühtlase ja realistliku tasemega, mis on mõnusalt rahulik lugemine so ei sisalda tavalise armastusromaani juurde käivat kiiret tempot või lehekülgedepikkusi intiimstseenide kirjeldusi. Samuti on peategelased juba veidi vanemad inimesed ja mulle meeldib mõte, et armastus ei küsi vanust. Rebecca oma tasakaaluka mõtteviisi poolest on realistlik ja nö pärisprobleemidega. Samuti on seda teised karakterid, mis muudab raamatu realistlikuks ja tõesti nauditavaks. Raamat räägib lootusest ja usust parema homse nimel keeramata vinti üle ja ilmselt ongi see minu silmis raamatu väärtus.

Seega mõnus vahepala, kuid suurt kirge või emotsioonidepurset siit muidugi otsida ei maksa.

D. Lessing "Viies laps"

Doris Lessing, teada tuntud elav kirjandusklassika, on minu jaoks olnud ainult nimi - tema raamatud ei ole minu jaoks kunagi kutsuvad olnud. Ma ei teagi, miks - võibolla on see sisututvustustes, võibolla pole lihtsalt õige hetk olnud. Nüüd oli aga koolitöö raames soovitus seesinane raamat läbi lugeda ja seda saigi siis tehtud.

Harriet ja David kohtuvad, armuvad ja hakkavad oma ühist elu ühe perena üles ehitama. Nad ostavad suure maja maakohas ning mingil imekombel mõjub nende uus kodu tõelise kodu sünonüümina nende lähikondlastelegi. Ning siis hakkavad sündima lapsed, kes kõik on oodatud ja armastatud, kuniks Harriet jääb viiendat korda rasedaks. Ja see on hoopis midagi erinevat sellest, mida keegi oodata oskas, sest vähe sellest, et rasedus kulges Harrietile väga raskelt, on sündinud laps enam kui iseäralik. Ben mõjub juba vastsündinuna kõigile hirmutavalt, tema käitumine on vägivaldne, enesekeskne ning ta ei hooli sotsiaalsetest normidest. Lisaks sellele on ta meeletult tugev, mistap pereliikmete tugevad sidemed järjepanu lagunema hakkavad.

Minu alateadlik hirm Lessingu kirjutamisstiili ees hajus kui imeväel, sest tegu on tõesti hästi kirjutatud ja eestindatud raamatuga. Mulle meeldib autori lähenemine karakterite lahtikirjutamisel ning et samas jäetakse piisavalt asju õhku, et lugeja saab enda mõttetegevust stimuleerida. Õppehõud, kes meile seda raamatut soovitas, ütles, et see näitab karakteritemängu väga selgelt ära, ja tal oli õigus. Ennast Harrieti ja Davidi olukorda asetades tunneks ka mina ilmselt abitust, sest ühest küljest on tegu ju sinu enda liha ja verega, kuid kumb on siis olulisem. Tõsi, Harrieti valik on eetiline dilemma, mida oleks igal normaalsel inimesel raske lahendada: kumb jääb peale emainstinkt või perepea? Mis puudutab aga romaani keskset nö "pahalast" Beni, siis ei oskagi ma kuidagi öelda, mida temast arvata. kas panna talle tema olemust süüks, kui tegu on mingi isiksusliku või sünnipärase kõrvalkaldega? Teisalt jällegi kui olla nii tihedalt nagu seda on peresidemed, sellise metsiku olevusega, siis ei oskakski ma öelda, kuidas ma käituksin. Kuna selle raamatu lugesin läbi umbes 3 nädalat tagasi, aga sisuanalüüs tuleb kuidagi iseenesest, siis saate ehk aru, et kannan raamatu sünget fooni ja tegelaste võimalikke käitumismotiive siiani endaga kaasas. See aga näitab, et tegu on tõesti karakterimängu tõeliselt hea näitega.

Soe soovitud, kuid pidage meeles, et intrigeeriva eetilise problemaatika ja tegelaskujude juures on ühtlsasi tegu minu arvates kaunis ebamugav ja sünge raamat.

A. Tan "Köögijumala naine"

Ma olen mitmel korral rääkinud sellest, et mõne raamat tunned kohe kaugelt ära. Ma ei tea, kas see on siis pealkiri, kujundus või mingi kõhutunne - sa lihtsalt tead pilku peale visates, et vot see on minu raamat. Selle raamatuga oli ka nii, sest seda riiulis nähes ma teadsin, et selle raamat loen ma läbi ja seda juba üsna pea. Läks kuu-paar mööda ja tehtud ta sai.

Raamat algab noore ameeriklanna Pearli sisekaemusega, milles ta arutleb oma elu eripärasid. Ühel päeval saab ta aga kutse oma vanatädi Du matustele, kus ta vaatab kerge irooniaga kõrvalt oma ema ja oma tädi. Kuid tema ema Winnie ja tädi Helen jagavad omavahel saladusi, millest pole kunagi räägitud. Aga Helen on surmavalt haige ja paneb seetõttu Winnie fakti ette - sa kas räägid oma tütrele kõik ära või teen seda mina. Ning nii kutsubki Winnie tütre enda juurde ja räägib monoloogina. Oma emast, kes pere juurest ära läks, kui ta laps oli, ning kuidas suhtuti sellesse enne sõjaaegses Hiinas. Oma elust onu juures, kuhu ta pärast ema lahkumist pere häbiplekina kasvatada saadeti. Oma mehest Wen Fust, kelle šarmantse välimuse taga oli masohhistlik manipulaator. Oma elust Hiina lenduri naisena maailmasõja ajal. Oma lastest, kelle ta Wen Fule sünnitas. Tädi Helenist, kellega elu keerdkäigud ta tihedalt kokku sidus. Oma kohtumisest elu armastuse Jimmy Louiega. Oma põgenemisest kommunistlikkust Hiinast ja elu seadmisest Ameerikas. See avameelsus viib ema ja tütre omavahelise suhte hoopis uuel tasandil ning muudab nende nägemust üksteisest, sest nad ei ole südamest-südamesse mitte kunagi rääkinud.

Kahtlemata on peategelase Winnie elusaatus olnud traagiline ja seda just erinevate väga halbade kokkusattumuste ühismõjuna. Teisalt jällegi eks see eludraama ole ikka meie endi peades - mis minu jaoks võid tunduda ahistav ja häiriv, paneb kedagi teist võibolla ükskõikselt õlgu kehitama ja süümepiinadeta edasi liikuma. Ema äkiline kadumine kui tema jaoks traumaatiline ja elumuutev sündmus on raamatu põhikarakteriga tegelikult kogu aeg kaasas. Kuna olen ka ise endale kalli inimese ootamatult kaotanud, siis suudan ennast Winnie kogemustega mingil määral samastada. Siin on mõjuteguriks just see lõplik ootamatus, eriti, kui jäävad õhku vastusteta küsimused. Samas ei kujuta ma ette, mis toimub ema hinges, kes näeb oma last suremas. Winnie lein on relvitukstegevalt aus, et ma ei ole vist sellist kogemust tükk aega ühe raamatukarakteri puhul täheldanud. Kuid ta suudab oma avameelsusega tütrele tagasi anda selle, mille too on ammu kaotanud. Lootuse. Ja lõpeks kas polegi see SEE motiveeriv jõud, mis paneb meid ka kõige kriitilisemas olukorras nägema võimalusi, et olukord paraneb.

Kahtlemata rabav ja ilus raamat, mida ma tõepoolest soovitan lugeda.

R. Hobb "Salamõrtsuka õpilane. Farseeri triloogia I raamat"

Võeh, see raamat on mul oma kuu aega tagasi juba läbi loetud, aga kuna elumuutused on viimasel ajal olnud kaunis põhjalikud, siis ei ole ma leidnud endas seda jõudu, et see va kokkuvõte kirjutada. Kuna tagastustähtaeg aga kuklasse hingab, siis mul enam suurt valikut ei ole... Raamatu valiku põhjuseks oli aga hea sõbranna soovitus, kes minule teadaolevalt on vist kõik vähegi väärt fantaasiaromaanid ära lugenud.

Kuninglik sohipoeg Fitz satub juba lapsena õukondlike võimumängude keerisesse ja nutika noormehena õpib ta kiiresti selgeks, et tema ellujäämine sõltub suuresti tema enda nutikusest. Ta avastab, et suudab luua loomadega tugevaid vaimseid sidemeid, kuid saab kiiresti selgeks, et sellele ei vaadata hea pilguga. Olles õukonnas uudishimu ja ebasõbraliku tähelepanu objektiks asub nooruke sohik kuninglikul soovitusel õppima lossi salamõrtsuka juures. Samal ajal asub Fitz ka kuninglikule perekonnale eripärast oskust (taidu) õppima, teadmata, et sellega seoses satub ta juba niigi ohtlike võimumängude keerisesse, kus keerulised poliitilised ambitsioonid ja usaldus muutuvad enamaks kui lihtsalt sõnakõlksud. Lausa sellel määral, et ohtu ei seata ainult mitte salamõrtsuka õpilase enda elu, vaid ka tema kuninga ja kuningriigi heaolu.

Ma ei ole raamatus ühtegi osa endale omase post-it'ga ära märkunud, kuid mulle raamat nii oma iselomu kui sisu poolest meeldis. Tõsi, Hobbi kirjutatud raamatu tempo pole eriti kiire, aga seda enam annab see võimaluse karakteritel oma isiklikku maailma avada. Muidugi pole ma kuigi kindel, kas ükskõik kes ikka suudab oma mõttemaailma Fitzile sarnaselt nii õrnas eas ratsionaalselt enda jaoks lahti seletada. Juba arengupsühholoogiliselt tundub see nii keerukas, et paneb mu kulmu kergitama, aga samas - see on fiktsioon ja seal on kõik lubatud :) Kuid raamatu karakterid on tõesti väga realistlikult ja ebamugavalt inimlikult kujutatud: kuningas enesekeskse võimumehena, tallimees Burrich introvertse käsutäitjana, taiu õpetaja Galeni võlts-uhke enesekeskne jne. Teisalt ei mõju raamatu karakterid ülemäära stereotüüpsed, et hakkaksid segama loo arengut. Pigem vastupidi - nende iseloomujooned ja roll kogu võimumängus tekitavad olukorra, kus minul tekkis lugedes tunne, et tahaks mõnda tegelaskuju kohe raputada ja küsida "Mis sul viga on?!?"

Seega soe soovitus ning ärge laske ennast kaanekujundusest eksitada - tegu pole minu arvates lasteraamatuga, kuigi mulle oli just kaane tõttu selline mulje jäänud.

S. Day "Alasti"

Teate, mina ei jõua lõpmatuseni lugeda tõsiseid raamatuid. See on nagu heade filmidegagi - vahepeal mingit ajuvaba "Politseiakadeemia"-laadne-toode aitab heade filmide puhul perspektiivi näha. Sama on raamatute lugemisega ja minu lahendus siin on mingi naisteka lugemine. Ilmselt selline kitš töötab minu jaoks sellisel vabastaval-puhastaval tasandil ja pärast (minu jaoks) intensiivset lugemisperioodi oli vaja veidi mõtteid puhastada ja sai lihtsalt nalja pärast antud raamat valitud.

Sisuliselt tüüpiline lugu: mees (Gideon Cross) tutvub noore neiuga (Eva) ning nende vahel lendavad sädemed. Asjale lisab kitši see, et mees on rikas miljonär ja raske minevikuga, samas kui naine on optimistlik ja asub ennast mehe toetusel seksuaalselt avastama. Kuna tegu on triloogia esimese osaga, siis muidugi kõiki sõlmpunkte ei suletud, kuid üsna visuaalne kirjeldus igasugusest intiimtegevusest sai kenasti lahti kirjutatud.

Tuleb tunnistama, et hoolimata ilmselgele üleshaibitud eelkäijast bestsellerile ("50 halli varjundit", eksole?) on see raamat minu arvates ehk grammike teravam ja eriti tõstaksin esile veidi teravamat huumoriprismat, mis ka mind aegajalt itsitama ajas. Lausa nii teravmeelse huumoriga, et kasutasin enda teada esimest korda naisteka puhul ära ka ühe märkmelehe (panen tavaliselt raamatute lugemisel huvitatavatesse kohtadesse post-it'i, et need endale eraldi ära märkida). Koht ise on veidi riivatu ja see ei leia minu blogis kajastamist, kuid kõik soovijad saavad seda ise lugeda lk 40, kus on kaunis tabav väljendus ilma tunneteta seksi kirjeldamiseks. Teine asi, millele ma mõtlesin, et selle raamatu tõlkijal-toimetajal pidi küll tükk tegemist olema, et seda raamatut eestindada ja ma oleks tahtnud seda protsessi kohe kõrvalt näha... :)

Seega on tegu riivatu naistekaga ja kui tahate aega maha võtta, et veidi räpase huumoriga vürtsitatud ameerikalikku muinasjuttu nautida, siis see on minu arvates päris hea valik.

Y. Murphy "Alla kirjutanud: Mata Hari"

Hehee, elulooline romaan, seega kas ma peaksin rääkima, miks ma selle raamatu valisin? Isiku valikul sai otsustavaks see, et ma tean nime, kuid peale selle ei tea tegelikult Mata Harist mitte midagi. Seega tundud põnev asja ehk veidi ilukirjandusliku nurga alt uurida...

Romaanis kirjeldatakse läbi mina-tegelase silmade noore Margarethe Zelle üksluisest elust Madalmaades, tema keerulisest abielust Hollandi mereväeohvitseriga Jaava saartel, suhtest lastega ja Jaava saare elanikega, armukestest ning pärast kodumaale tagasi tulemist otsusest hakata tantsijaks. Romaani teine osa kirjeldab Mata Hari elu viimastest päevadest Pariisi vangikongis, kus teda süüdistatuna spionaažis pidevalt üle kuulatakse ja tema vanglahooldajast nunna muljetest sellest õblukesest kirju minevikuga naisest kuni viimase surmani.

Raamat on minu arvates veidi ehk liiga kunstlikult üles ehitatud, lubades lugejale trööstitus olukorras ka võimalust parema lõpu ootust, kuigi tegelikult teab iga veidigi kultuurne ja realistlikult mõtlev inimene, et seda ei saa tulla. Selles mõttes jäi mul mulje, et raamat on veidi hollywoodylikult naivistlikul viisil kirjutatud, seda enam, et ka Margarethe/Mata Hari elu raskemad keerdkäigud on justkui pealtnägijana kirja pandud ja see häiris mind. Antud romaani puhul oli aga minu arvates autori kohalolek kogu aeg tuntav, isegi kui kirjeldatakse ka väga isiklikke hetki selle naise elus. See oli minu jaoks võõrastav, kui mina räägin enda jaoks rasketest hetkedest, siis ma paratamatult kätken sinna ka emotsioone, kuid selles raamatus on seda väga kunstlikult tehtud ja seetõttu oli mul seda raamatut tunnetuslikul tasandil väga raske tõsiselt võtta.  Teisalt jällegi kui mõelda sellele, et tegu on ilukirjandusliku interpretatsioonige ühes värvikast karakterist, siis ütleksin, et (kui ei hakka temaatikale liiga ratsionalistlikult lähenema) on tehtud hea fantaasiviljaga, sest siin on nii ajaloolist täpsust, püüdlikku karakterite kirjeldust/ettekujutust, konflikti, ajaloolist vastandumist jne.

Seega soovitan proovida, kui teile meeldib fantastilisem lähenemine ajaloole.

A. E. Hotchner "Papa Hemingway"

Elulood on mulle viimasel ajal kuidagi südamelähedased, sest avavad maailma isemoodi vaatevinklist. Seesinane raamat jäi mulle seetõttu raamaturiiulite vahel jõlkudes silma ning mõtlesin, et peaks seda proovima. Tõsi, läbi sai ta loetud umbes 3 nädalat tagasi, aga no ei ole jõudnud ennast käsile võtta, et sellest kirjutada. Sestap tuleb kirjutis ilmselt üsna napp, sest ma ei tea, kas ja kui palju ma suudan süvitsi asjasse minna...

A. E. Hotchner meenutab seiku oma suhtlusest Ernest Hemingwayga just viimasel elukümnendil. Hotchner räägib oma tutvumisest Papaga (nagu kutsusid Hemingwayd tema sõbrad), tema kirjanikutööst (näiteks kombest kirjutada oma teoseid püstiseistes), suhetest lähedaste ja sõpradega, reisidest Euroopas ja Ameerikas, kirest Aafrika, kalastamise ja härjavõitluse vastu ning elu lõpus kirjanikku kimbutanud jälitusmaaniast, mis muutis temaga suhtlemise äärmiselt keeruliseks. Raamatus joonistub Hemingwayst pilt kui edukast, enesekindlast ja väga mehelikust inimesest, kes teab, kuidas elu ja inimesi nautida. Tema märkimisväärselt lai silmaring ja oskus lugusid jutustada (nii paneril kui seltskonnas) ja ümbritsevaid inimesi tegutsema organiseerida on muljetavaldav. Mälestustes on näha, et Hotchner näeb Hemingwayd võibolla ehk veidi läbi liiga roosade prillide, kuid kui mõelda sellele, et see on inimene, kes kirjandusmaasikul on tõesti tipptegija ja kellele on raske midagi suuremat enam saavutada (Hemingway oli selleks ajaks võitnud nii Pulizeri kui Nobeli preemiad), võibolla näeks ka ise vaadeldavat objekti ehk liiga sinisilmselt. Seda enam on mälestuste lõpp väga kurb, kuna on näha varet sellest mehisest intelligentsest isepäisest Hemingwayst.

Hotchner võtab kohe alguses kokku oma õppetunnid Hemingwaylt, mis laseb lugejal kohe idee kätte saada (lk 12) ning ei pane elult saadud õppetunde ridade vahelt lugema. Iseenesest on mõtted teada-tuntud, kuid neid on hea meelde tuletada. Ja huvitav on näha, kuidas Hemingway nende mõtete järgi tegelikult elab... Sest olgem ausat - inspireerivaid sloganeid võib lugeda miljoneid, kuid kui palju me tegelikult nende järgi elame? See vist ongi huvitav asi selle raamatu puhul. Igatahes, kõnealused mõtted on:

• tõeline sõprus nõuab andestamist, kuid ei talu petlikku kahekeelsust;
• vihast kaastundeni on väike samm;
• uhkus on soovitav iseloomujoon, mis päästab langusest;
• eksimine on lubatav, kui see ei too kahju;
• häid aegu tuleb kasutada arukalt, mitte jätta juhuse hooleks;
• distsipliin on suurem väärtus kui inspiratsioon;
• julgus on sisetunde küsimus ja kellegi teisel pole õigust sellele hinnangut anda; armastus on kestvam kui vihkamine. 

Isemoodi mälestusteraamat, mille puhul ütleksin, et huviobjekt ise on minu arvates kordades huvitavam kui tema looming (miskipärast on mul Hemingway raamatuid raske naudinguga lugeda, mitte et need meeldejäävad poleks). Seega julgen seda raamatut ka teistele soovitada.