A. Andrews "Märkaja"

Üldiselt ei ole ma kuigi suur eneseabiraamatute lugeja. Mitte nende kitšiliku imago tõttu, vaid pigem seepärast, et ma leian enda jaoks väärtuslikku sealt haruharva ning juba põhimõtteliselt selliseks diibiks süvaarutluseks ja -arenguks mõeldud materjalid lihtsalt jätavad kuidagi vale mulje. Seekord aga olin ma eraelus väga raskes seisus ning vaimselt katki, mistõttu raamatu kaanel ilutsev lausejupp "Mõnikord ei vaja inimene muud kui vaid veidi perspektiivi" mõjus motiveerivalt. "Just, perspektiiv on see, mida ma vajan!" ja kahmasin raamatu riiulilt kaasa.

Raamat räägib müstilisest Jonesist (lihtsalt Jones, nagu ka nimitegelane ise pidevalt rõhutab), kelle teeb eriliseks see, et ta on Orange Peach linnakeses elutsev märkaja, kes näeb perspektiive elus ja kellele on võime aidata inimesed üle surnud punktidest nende elus. Ja ta annab nõu ja paneb asjad/olukorrad uude valgusesse nii vanadel tuttavatel kui täiesti võõrastel juhututtavatel pannes  inimesi nägema väljapääsu võimalusi tekkinud olukordadele ja viima läbi positiivseid muutusi enda elus: kellel parandab abielukriisi, kelle aitab tänavalt ära, kellel aitab saavutada austust oma kogukonnas jne. Selles mõttes on inimeste soovid väga mitmekülgsed, kuid vana hea Jones leiab kõigele omapärase vaatenurga, et näha võimalust vajalikuks muutuseks. Jonesi müstilisust rõhutab veel see, et ta teeb seda ilma vastuteene soovita lihtsalt südameheadusest tulles ja minnes inimeste elus nii, nagu talle sobib, kusjuures tegelikult ei tea keegi päris täpselt, kes ta on ja kust ta tuleb.

Mis ma oskan kosta? Raamat oli enam-vähem selline, nagu ma arvasin - vaimsematele inimestele pakub kindlasti huvitavaid võimalust oma mõttemustreid segi lüüa või korrastada (vastavalt teie enda soovile, muidugi), aga minu jaoks ei olnud raamatus kuigi palju ahaa-momente. Selles mõttes on tegu lihtsa lugemisega ja eestindus on ka üpris hea, kuid sisuliselt ei aidanud lihtsalt kirjutatud raamatuke minul vajalikke perspektiive saavutada ega minu mõttemalle muuta. Seda sellel lihtsal põhjusel, et mingil viisil olen ma seda kõike kuidagi teises kastmes kuulnud: pisiasjad on üldpildis kõige tähtsamad, sõbrad määravad paljuski meid ja meie olemust, positiivsus tõmbab ligi positiivsust, ei maksa muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa jne. Ja ma ei ütle, et see on raamatu süü... Lihtsalt elus on üht ja teist ette tulnud, mistõttu on sellised käibemõtted minu jaoks kuidagi kulunud. Võite tänada minu sõpru ja tuttavaid :)

Seega lihtne lugemine, kuid nõudlikumale maitsele võib väheseks jääda.

PS! Ilukirjandus?!? Kas tõesti?

L. Tolstoi "Sõda ja rahu"

Olen siinsest blogist tükk aega eemale hoidnud, kuna olen lugemisalaselt hõivatud olnud oma selle aasta suurprojekti läbilugemisega. Kui ma oma tuttavatele "Sõda ja rahu" lugemisest rääkisin, siis tuli üllatunud kulmukergitusi, et kas tõesti sa koolis pole seda lugenud, ning räägiti oma mälestusi selle raamatuga (üks vanem kolleeg meenutas sügaval nõukaajal romaani põhjal tehtud filmikogemust).

Selle maailmakuulsa kirjandusklassika vaatleb Vene aadlikke elu Napoleoni sõdade ajal. Loo kesksed karakterid on Bolkonskid (ennekõike õde-venda Andrei ja Marja), Rostovid (ennekõike õde-venda Nataša ja Nikolai) ja Bezuhhovid (Pierre), kelle perekonnaelude läbi maalib autor väga kirju suheterägastiku, mille peened nüansid on päris realistlikud, kuid köitvad (näiteks Andrei Bolkonski ja Nataša armastuse lugu, Marja Bolkonskaja alaheitlik elu tujuka isa kõrval, intrigant Anna Mihhailovna tegutsemisampluaa, Helene Bezuhhova segane kuvand jne). Selle kõige taustal aga sõdib Venemaa Napoleoni vägedega ning Tolstoi kirjeldab väga värvikalt sõjategevuse nii poliitilisi kui argielulisi detaile nii rindelt kui tagalas. Tõsi, oma rahva patrioodina loob autor Prantsuse keisrist kaunis negatiivse pildi, kuid ega objektiivsus ei olegi ilukirjanduse peatingimusi. Seega võib öelda, et sisuliselt on tegu väga laiahaardelise teosega, milles on korralik annus nauditavat realistlikku vürtsi koos sügavamate filosoofiliste arutlustega romaani tegevuse või tegevuse mõjude üle.

Iseenesest oli raamatus minu jaoks hoolimata viimatisest huvist Vene ajaloo vastu tegelikult palju üllatavat. Üks asi on inimeste meelsus ja vaimulaad, aga hoopis teine on lugeda kaasaegse kirjeldust sellest. Näiteks kuidas vana vürst Bezuhhovi surivoodile tuleb kokku terve aadlikke koorekiht või kuidas aadlikud oma lastekasvatamisesse suhtuvad. Mis mind häiris, oli Tolstoi naiste portreteerimine, kus pigem viidatakse neile kui emotsioonidest juhitud olevustele, kes tunnevad oma alaväärtuslikkust meheliku intellekti ees. Selle najal näiteks on väga selgelt tunda autori üleolevat suhtumist tänapäeva mõistes iseseisvate ja -päiste naiste osas (Helene Bezuhhova karakter tuleb kohe selgelt silme ette), kuid teisalt on tegu ajastikulise meelelaadiga. Raamatu kesksed teemad olid minu jaoks võimumängud ja elu juhuslikkus ning seda nii sõja kui rahu ajal. Peenem või jõhkram ärapanemine ja oma ego upitamine on nii rabavalt inimlik, kuid ometigi üllatab mind vahel selle erinevad vormid (näiteks sõja lõpu järgne suhtumine Kutuzovisse). Ja muidugi juhuslikkus, kus ehedaim näide on Andrei Bolkonski ja Nataša Rostova kohtumine mehe lõpupäevil, kuigi häid näiteid on veel teisigi.

Sellist mitmetahulist kirjandusklassikalist eepost on mul muidugi raske lühidalt kokku võtta, kuid saan öelda, et soovitan seda kindlasti lugeda, kui tahate huvitavamat ja veidi mahukamat
väljakutset.

A. Sapkowski "Viimane soov"

Tegelikult nägin ma seda raamatut juba üle-eelmisel korral, kui raamatukogus luusimas käisin. Aga kuna siis sai päris mitu põnevat asja valitud, siis toona seda kaasa ei võtnud. Eelmisel korral oli leitud raamatusaak pigem kesine ja seetõttu sain mahti raamat kaasa võtta, kuna fantaasiaisu oli väga tugev.

Riivimaa Geralt on nõidur, kes teenib elatist igasuguste koletiste ja monstrumite tapmisega. Episoodidena meenutab Geralt värvikamaid hetki oma elust, kuhu muuhulgas jääb printsessist vampiiri needusest vabastamine, metsalossi koletusliku isanda vastutahtsi päästmine koletise käest, omapärasest kosjaskäigust pruudile, kellele kehtib Üllatuse Õigus, ja muuhulgas armumine oma saatusekaaslasesse võlurisse Yenneferiga. Lool ei ole sidusat algust ega lõppu, vaid pigem on see fantaasianovellide kogumik. Lisaks sellele mainin ka ära, et raamat peaks olema sarja esimene osa, kuid minule teadaolevalt ei ole teisi osasid eesti keelde tõlgitud.

Pean tunnistama, et fantaasia seisukohast on tegu üsna keskpärase ettevõtmisega, kuigi raamatus on hulgi fantastilisi karaktereid ning peategelane on piisavalt isepäine, et olla tugev keskne karakter. Siin-seal on leida ka viiteid klassikalistele muinasjuttudele (Tuhkatriinu, kaunitar ja koletis jne), aga kuna lugu on oma olemuselt hüplik ja ei ole selgelt seostatud, siis läks minul isiklikult küll aega, et raamatu rütmi tabada. Samuti oli nõrgaks küljeks karakterite otsitud loomus. Geralti sünge üksildase ränduri kuvand, mida hiljem silub lobamokast trubaduur Jaskier, ravitseja omadustega emalik preetrinna Nenneke, kauge ja tabamatu armatus Yenneferi näol. Seega oli karakterite tüpaaž minu jaoks kuidagi klišeelik ja ei olnud tõsiselt võetav.

Seega loetav, kuid keskpärane fantaasia, mis on küll sobiv eelroaks, kuid isu ei rahulda.

E. Gilbert "Jumalik puudutus"

Tegelikult on selle raamatuga lood sellised, et ma ei teagi, miks ma ta alguses raamatukogust kaasa kahmasin, sest ei nimi ega tegu mind väga ei kõnetanud. Samuti olen ma teadlikult autori popteosest "Söö, palveta, armasta" eemale hoidnud, sest see lihtsalt tundus ülehaibitud. Lisaks sellele seisis see nädalake mul riiulis ning leidsin huvitavamaid tekstilisi väljakutseid. Seega suhtusin ma sellesse kerge õlakehitusega ning ei osanudki midagi nagu arvata. Aga ühel õhtul ei olnudki nagu midagi teha ja asusin selle kallale.

Raamat räägib samblauurija Alma Whittakeri elust 19. sajandil. Raamatu peategelase lapsepõlv möödus ebatavaliselt valgustatud perekonnas, kus nii isa kui ema oma tütre loodusteaduslikku uudishimu igate pidi õhutavad. Aga ühel päeval lapsendavad tema vanemad Prudence nimelise tüdruku ja Alma saab aru ühest asjast - ta ei näe ilus välja, kuna on suure kondiga, hullumeelse punase juuksepahmakaga ning lisaks sellele on ta pärinud oma isa näo, mis sobib küll meesterahvale, kuid naiselt eeldab sellise päriliku "õnnistuse" saamine korralikult kanget karakterit. Ja see määrab suure osa Alma ülejäänud elust. Ja tegelikult ta on oma olemuselt väga meeleline naine, siis püüab ratsionaalselt oma olukorrale läheneda ja olukorraga leppida. Tema leppimises ei ole kibestumist ega lõputut tragöödiat, vaid vaikivat nõustumist sellega, mis on. Kuigi tema olemus ei kao kunagi päriselt ära... Alma nooruspõlve armastus taandub pärast mehe abiellumist sõpruseks, kuid hilises keskeas kogetud sügav armumine viib naise mööda ilma seiklema, et leida vastuseid oma abikaasa kohta. Ta pühendab suure osa oma ajast teadustööle ja isakodu ülalhoidmisele luues endale tugeva loodusuurija maine, mis tema elu lõpuski veel teda laineharjal ja teravana hoiab.

Olles raamatu suhtes tegelikult ükskõikne, sest ega kujundus, autor või pealkiri ei innustanud, pean tunnistama, et see oli alles huvitav seiklus. Gilbert on suutnud luua erakordselt huvitava sissevaate 19. sajandi naise ja teadlase hingemaailma. Ausalt öeldes on mul raske valida, kumba peategelase rolli ma isegi siinse ülevaate koostamiseks eelistan, sest mõlemad on isemoodi (ebatavaliselt kirglik naine ebaatraktiivses kestas ja naine 19. sajandil tugevalt meeste poolt domineeritud teadusmaailmas). Lugu ei ole kirjutatud labaselt või ülemäära dramaatiliselt, vaid tegelikult päris sümpaatselt ja inimlikult, kusjuures ei puudu ka peen huumor (näiteks öldakse Alma ema kohta, et "ta riietus värvigammas, mida seostatakse koduvarblasega").

Ma ei oska siinjuures väga enam sügavuti minna, kuna ma alles lõpetasin selle raamatu ja töötan veel mõningaid nüansse läbi, kuid see raamat rabas mind kapitaalselt ja kindlasti soovitan ka teistele.

"Tšaikovski: inimene, helilooja, legend" (koostanud A. Särg)

Tšaikovskis on nimi, mis muudab selle kandja lihtsalt väga huvitavaks. Eriti arvestades tema rolli muusikaajalukku. Ning kuna ma olen seda raamatut juba ammu piilunud, siis leidsin raamatukogus riiulite vahel luusides, et nüüd on õige aeg sellega proovida.

Raamat annab ülevaate ühe kuulsaima helilooja eluloost rääkides muusikalise tegevuse kõrval ka Tšaikovski tihedatest suhetest oma perekonnaliikmetega, tema homoseksuaalsusest ja äpardunud abielust, noorusaja südamevalust ja kirjavahetusest oma omapärase toetaja proua von Meckiga.

Kuna sisulisest poolest pole kuigi palju rohkemat öelda, siis asun kohe asja kallale. Raamatus vahelduvad referatiivsed osad (saan aru, et suuresti kirjavahetusest) koostaja ilukirjanduslike mõttevälgatustega ega oma see minu arvates kuigi selget struktuuri (ei kronoloogilist ega temaatilist), mistõttu on raamat stilistiliselt keerulise ülesehitusega ja raskesti jälgitav. Näiteks esitatakse väga juhuslikult Tšaikovski kirjutatud ballettide ja ooperite sisud (mõni kirjutatakse lühilausetena lahti, mõnele ei antagi seda au), jäetakse vähemteadjatele lahti kirjeldamata muusikalised terminid (mis on pizzicato lk 167 või "tantsuline gavoti rütmis coda" lk 238) ja kohati kippus jäi kirjade osakaal ja mõtekus küsitavaks. Ja kui nüüd nendest kirjade väljavõtetest rääkida, siis ausalt öeldes jättis Tšaikovski mulle selle raamatu põhjal väga kehva mulje: ebakindel, ebausutavalt paatoslik, pirtsakas ja heitliku meelelaadiga. Ma nüüd ei tea, kas ta tõepoolest oligi selline inimene või tekkis selline mulje lihtsalt raamatu ebakõlade foonil, kuid raamatu põhjal tekkis selline arusaam. Lisada siia juurde veel raamatu keskpärane tehniline teostus (sh juba eelnevalt mainitud ebamäärane ülesehitus, kehv toimetajatöö ja kohati absurdsed kirjavead, kus näiteks muusikakriitik Cui on muutunud Tšaikovski vastseks), siis võib tekkida küsimus, miks ma selle üldse läbi lugesin. Võin öelda, et läbi lugesin ma selle raamatu puhtalt jonnist, et näha, kas see hoiab sellist kehva stiili kuni lõpuni välja. Jah, seda ta tegi.

Seega ma ei soovita seda raamatut mitte kellelegi, sest elulugusid nii koostades kaob austus suurkujude vastu kohutavalt kiiresti.

E. A. Sund "Südamelõõm" ja "Püütia õpetused"

No kuulge! Pärast "Varesetüdruku" lugemist oli minu sees nii pöörane rahutus, sest lugu jäi kummitama, et ma lihtsalt pidin minema uuesti raamatukokku ja laenutama triloogia teised osad ka. Absoluutselt ilma igasuguste küsimusteta...

"Südamelõõm" räägib loo mõlema naispeategelase (politseikomissar Jeanette ja psühholoog Sofia) eneseotsingutest "Varesetüdruku" loo arenguna. Hoolimata tapetud laste uurimistöö ebaõiglasele peatamisele mattub politseikomissar Janette sügavale töökoorma alla, kuna keegi tapab pealtnäha rituaalsel moel eduka ärimehe. See ei jää ainukeseks sellelaadseks mõrvaks ning uurimise vältel hakkab välja joonistuma võigas pilt aastatepikkusest lastepilastuse tegevusest. Samal ajal püüab psühholoog Sofia oma minevikku pusletükkidena kokku lappida ning endas peituvaid tegelasi kuidagi ohjeldada, kuid seda on väga raske teha, kui ta ei pruugi mäletada sedagi, mita paar tundi tagasi tegi. "Püütia õppetunnid" toob aga selguse, kuna ilmneb, et tapetud laste mõrvad on otseselt seotud eduka ärimehe mõrvadele järgnenud tapalainega. Samuti tuleb mängu uus ja ootamatu karakter loo võtmetegelase Victoria Bergmanni intsesti tulemusena sündinud tütre näol, kes väga valusasse ja jõhkrasse laste ärakasutamise loosse (vähemalt lugeja jaoks) mingisuguse selgusegi toob, kuid loo karakteritele alati tabamatuks vaimuks jääb. Iseasi muidugi, kas see selgus on lugeja jaoks selline, mida ta ootab...

See lugu on väga põnev, aga seda on väga valus lugeda. Seega ei soovitaks ma seda mitte mingi hinna eest neile, kes tahavad leida ilusaid lõppe ja üllast käitumist. Seda nendes raamatutes lihtsalt väga leida ei ole, ja see tekitab veidi troositu tunde.

Mingil tasandil saad ju aru, et see on väljamõeldis ja need tegelased on autori fantaasia vili, kuid ma kardan, et reaalsus on tihti väljamõeldud maailmast hullem. Ja see hirmutab mind. Sund loob väga omapärase karakterimängu andes tegelastele täpselt niipalju sõna- ja esinemisõigust, et nad saaksid ennast mõjusalt maksma panna, kuid ei vajuks seejuures mingisugusesse eneseanalüüsi kuristikku. Ja lugedes üsna detailselt kirjeldatud kuritegusid (mõrvu, manipuleerimisi ja ka lastega seonduvat) tabasin ma mingil hetkel ennast mõttelt, et kuidas õigustada kurjust ja kas seda peakski õigustama? Selles mõttes on ju inimese moraalitunne sügavalt isiklik asi ehk siis selle najalt võib ka öelda, et see on subjektiivne. Kas Victoria tütar Madeline eksis üldsuse laiema moraalitunde vastu olles ise loo keskmes oleva salajase süsteemi ohver ning astudes oma elu rikkujatele vastu? Kas Sofia oma väljamõeldud karakteritega püüab ennast aidata või maskeerida? Kas Jeanette on pigem edule orienteeritud või jätab oma perekonna tahaplaanile altruistliu iseloomu tõttu töö suhtes (kohustused ennekõike ju). Seega on selles sarjas paljugi asju, mis tekitavad sellise ebamugava tunde, pannes ühtlasi arutlema teemade üle, mis võiksid normaalsetele inimestele olla midagi kauget ja eluvõõrast.

Mingil perverssel moel on see raamat hoolimata temaatikast ja maniakaalsest nukrast alatoonist väga köitev ja hoiab lõpuni oma köidikuis.

E. A. Sund "Varesetüdruk"

Ma olen seda raamatut kordi ja kordi raamatukogus riiulis näinud, aga see pole mind kunagi kuidagi ahvatlenud. Isegi mitte nii palju, et sisututvustust lugeda. Ja seetõttu olen pikalt olnud arvamusel, et see on mingisugune järjekordne naistekas või noorte vampiiride/libahuntide/surematute saaga. Aga võta näpust...

Raamat räägib kahest naisterahvast, kes püüavad oma töö alast professionaalsust säilitades lahendada pealtnäha uskumatult keerulisi olukordi: kriminaalpolitseinik Jeanette asub uurima Stockholmi eri paikades välja ilmuvaid noorte poiste piinamismärkidega surmajuhtumeid ja psühhoterapeud Sofia kaks väga traumeeriva minevikuga patsiendid mõjuvad naise hingerahule nii laastavalt, et see hakkab mõjutama tema igapäevaelu. Nende paralleelsed lood põimuvad lõpuks ühte, sest ilmneb, et Jeanette uuritav juhtub on tihedalt seotud Sofia patsientidega. ja kui liita siia juurde mõlema naise eraelulisi probleeme, mille vältel nad saavad ootamatut tuge just üksteiselt, siis hakkab lugu hoopis isemoodi intervalliga tööle.

Oleks ma teadnud, et see raamat mind mitmeks õhtuks enda külge kammitseb, oleksin ma sellega juba varem alustanud. Tugevaks boonuseks on lühikesed peatükid ja selgejooneline ülesehitus (so puuduvad keerulised kõrvalpõiked ja hägused vihjed). Tõsi, raamat käsitleb väga karme sotsiaalseid probleeme nagu näiteks lapssõdurid Sierra Leones ja laste seksuaalne ärakasutamine. Kohati on lugemine selles mõttes lausa perverssuse piirimail, kuid ma ei taha teada, mismoodi toimub selliste teemadega seotud tõeliste tegelaste peas. Nii palju naiivsust ma endale ikka luban... Raamatu mõlemad peakarakterid on esmapilgul üsna üheplaanilised, kui loo arenedes muutuvad nad nii mitmeplaaniliseks, et juba selle aspekti jälgimine raamatus muutub omaette motivaatoriks raamatut lugeda.

Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et tegu on Põhjamaade moodsa krimikirjanduse väga hea ja tugeva näitega, mida võib julgelt teiste selležanri kirjanike kõrval esitleda