L. Kepler "Hüpnotisöör"

Läksin sõbrale raamatukokku küll. Ma pean ausalt tunnistama, et ma tõepoolest ei tahtnud midagi laenutada, sest mul oli kodus juba väike varu kogutud, mida lugeda. Kuid kui sõber vaatas seda raamatut pika pilguga ja ütles, et see on midagi, mis mulle meeldiks, siis... No oli võimatu öelda ei.

Raamat algab sellest, et leitakse väga jõhkralt tapetud perekond. Ohvritest on vaevu-vaevu elus ainult perepoeg Josef, kellel on loendamatuid lõikehaavu ning kes on šokist tingitud koomasse langenud. Kriminaalpolitseiuurija Joona Linna suudab endisele hüpnotisöörile Erik Maria Berg'ile augu pähe rääkida, et uurimise huvides on vaja poiss hüpnotiseerida. Berg teeb seda, olles väga suure surve all, sest lubas aastaid tagasi enam mitte iial kedagi hüpnoosi viia, kuid selle sunnitud erandi tagajärjed on katastroofilised. Esiteks selgub, et koletu mõrtsukatöö, millega romaan algab, pani toime haiglas tilgutite all lebav 15-aastane perepoeg ise. Kuid kui ajalehed asjast haisu ninna saavad, siis muutub asi ohtlikuks Bergi enda perele, kuna röövitakse hüpnotisööri poeg ja üks endine patsient tahab kätte maksta aastaid tagasi eksperimentaalses uurimisgrupis läbi viidud hüpnotiseerimise eest.

Mida ma oskan öelda? Ausalt - rootslased oskavad kirjutada häid krimkasid. Ma siiani mäletan Larsoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut", sest seal oli episoode, mis olid nii ehedalt ja elavalt kirjutatud, et kohati oli lausa õõvastav lugeda. Ka selles raamatus on hetki, kus leheküljed lihtsalt sulavad näppude vahel.

Mõned aspektid jäid ka kummitama. Näiteks minu jaoks kõige häirivam oli lastest koosneva Pokemoni nimedega pätikogukonna kirjeldamine. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas need olid kodutud või lihtsalt õnnetud ja õelad lapsed, mis muutis selle aspekti raamatust minu jaoks isegi mitmekülgsemaks. Seda, et lapsed võivad olla väga julmad, ei ole minu jaoks üllatus. Kuid ma olen alati mõelnud seda, et kui keegi tabab ära selle, et mõni küünilisem, väärastunuma maailmavaatega väike linnakodanik suudab oma kurjuse nii ära peita, et jätab kõrvalseisjaile täiesti süütu mulje... See tekitab veidi võõristust, kuid kirjanduslikust aspektist on see väga huvitav nõks. Sest sellisel juhul ei aita isegi see, et sina oled suur ja ratsionaalselt mõtlev täiskasvanud ja tema väike ja naiivne väeti ilmakodanik. Koos, fokusseeritud massina, võib see näiline jõuetus kätkeda endas väga karmi õppetundi. Nagu näiteks peategelase äi enda nahal tunda saab, kus väike tüdruk ta auto alla lükkab, ise samal ajal õelalt itsitades. Sama näitab ka tegelikult ju Josefi karakter, kus algselt väeti aj vigastatud noormees muutub ohvrist kurjategijaks ning on võimeline väga võigasteks tegudeks. Ma pean kogu selle jutu all silmas seda, et laste psüühika on väga huvitav teema ning nende motiivid headust-kurjust enda ümber levitada on väga intrigeeriv teema.

Teine kaunis vastuoluline teema on hüpnoos. See on teema, mida ma pole kunagi enda jaoks päris selgeks harutanud. See, et inimesed lasevad ennast erinevatel põhjustel viia sellisesse vaimsesse seisu, et kõik nende kaitsed kaovad, mõjub mulle pigem pelutavalt. Ideest seal taga ma saan aru (igasugused alateadvusehoovused on kirjeldamatult keerulised), kuid miks ma peaksin laskma kellelegi surkida oma peas nendes teemades, kus ma isegi ennast väga koduselt ei tunne?

Ma pigem rohkem ei teoretiseeriks, sest mu mõte veel töötleb selle raamatu nüansse. Aga ma tõepoolest soovitan seda raamatut. Väga hästi kirjutatud krimka, mis on intrigeeriv ning kätkeb mitmeid vastuolulisi teemasid.

J. L. Marques "Eesti ilu välimääraja"

Me käisime ükskord sõbrannaga mingite AC/DC plaatide pärast Solarise Apollo poes. Mulle väga meeldib see pood, sest see on väga vahva teenindusega ning see on ikka tohutu varamu raamatutele, plaatidele, DVD-le ja muule. Kolasime mööda poodi ja vaatasime siis ka uusi raamatuid ning sõbranna (kes ka töötab raamatukogus ja on tohutu raamatuuss) näitas mulle seda raamatut. Pidavat päris hea olema. Ja< kui ma puhkuse alguses endisesse töökohta sattusin ja reas lausa kolme selle autori raamatut nägin, siis mõtlesin, et tühja kah - proovime ära.

Tegelikult on see raamat artiklite kogumik, mis kätkeb endas autori arvamuslugusid Postimehe naisteka leheküljelt. Jah, see on seesama baretiga väljamaa meesterahvas, kes vahel kavalalt Postimehe veebikülje avalehel naeratab. Ja seesama härra räägib oma kirjutistes siis naistest ja nendega seonduvatest teemadest. Lühidalt ja konkreetselt, üsna nutikat sõnamängu ning vaatevinklit omades. Teemad on seinast seina - väikelinnade tüdrukud, lastevankrid, huulepulga kandmisest, rinnanibu paljastamisest, Facebooki mõjust meie elus, üllatustest, roosast värvist jne. Seega ühtseks nimetajaks on raamatul naiselikkus... Mehe silmade läbi.

Lugesin selle raamatu ühe õhtuga läbi, sest mingit moraalset või raskekujulist arutelu selle sisulise poole pealt tekkida ei saa. Tegu on lühikeste arvamuslugudega, need on subjektiivsed. Sestap polnud tegu raskepäraste esseedega, vaid pigem lihtsa meelelahutusega ning kerge kõverpeegliga meie enda tillukesse konnatiiki. See aga on minu seisukohast väga teretulnud nähtus, sest muidu kipubki veidi umbseks. Naiste-meeste vaheliste erinevuste teema aga on sama vana kui maailm ja seda teemat arutult edasi arendada ei ole minu arust mõttekas ning seda ma siin ei tee. Kuid tuleb tunnistada, et Marques on endale huvitava nišši leidnud - rääkida naistele kindlasti ühe Eesti veebimaastiku loetavaimal lehel sugudevahelisi erinevusi ja sarnasusi on geniaalne nüke, et ennast lugema panna.

Seega - meelelahutusena väga omal kohal, Kohati ajab muigama ja loed põnevusega neid kolme-nelja leheküljelisi arvamusi, teisalt jällegi ei jää kuidagi meelde. Nagu kiirsöök, mida aegajalt on ikka vaja, kuigi tead, et pikas perspektiivis ei anna midagi.

M. July "Siin oledki sa kõige rohkem oma"

Kuna on puhkus, siis varusin raamatuid endale kohe hulgim. Esimene nädal läheb lugemise nahka, see on kindel. See raamat aga sattus minuni nii, et lugesin vist paar-kolm nädalat tagasi Eesti Ekspressist selle raamatu lühitutvustust. Ja mõne asja puhul on kohe tunda, et see on minu oma. Olgu siis kas mõni riideese, muusikapala või inimene. See raamat tõmbas mind magnetina ja kui see meil tööl lõpuks arvele võeti, siis ma lihtsalt pidin selle laenutama.

Miranda July novellikogumik ei hõlma ühtset teemat. See lihtsalt kätkeb erinevaid hetki ja emotsioone. Seega on keeruline anda sellest head ja struktureeritud ülevaadet. Millest lood räägivad? Näiteks üksiku 40nendates naise lugu sellest, kuidas ta satub oma endise armukese lapse kasvatamisprotsessi. Või kahe lapsepõlvesõbranna omavahelisest keerulisest suhtest, kus üks neist läheb olude sunnil peep show'sse tööle, et saavutada elus iseseisvus. Või unenäo suhe prints Williamiga. Ühtset nimetajat ei ole, kuid see ei omagi lõppkokkuvõtteks tähtsust.

Oluline on selle raamatukese puhul emotsioon ja see on lihtsalt übernunnu... Ilma naljata. Selle kogumiku puhul on väga elegantselt ühendatud selline veidi napakas kiiksuga huumor ja tõsiselt elulised probleemid. Näiteks kuidas maksta ära üür, kui sa tõepoolest ei oska midagi teha. Või kuidas sünnimärk võib inimese elu mõjutada. Või kuidas suhtes lahku võib kasvada ja see teadmine äkki suhtesolijaini jõuab statistidena filmis armunud paarikest teeseldes. Need pisikesed detailid, mis tegelikult nii mõjusad on. Elu koosnebki ju tegelikult detailidest ja July on sellest nii vahvasti oma moosi kokku keetnud.


Aga selle kogumiku rosin oli minu jaoks lugu "Ujumismeeskond", kus väikelinnas olev noor piiga hakkab vanainimestele ujumist õpetama. Köögis. Pesukaussides. Sest basseini ju ei ole. Elus on kõik võimalik piisava fantaasiaga :)


Seega - nunnu vahepala. Soovitan.

S. Lukjanenko, V. Vassiljev "Päevane vahtkond"

See päev, kui ma käisin raamatukogus N. Maileri "Alasti ja surnut" raamatukogust laenutamas, jäi mulle ka seesinane raamat silma. Võõrad autorid, tuttav sari, kuid intrigeeriv kaanepilt. Laenutasin selle ja kuidagi lugesin ka läbi. Ja kusagil poole peal taipasin alles, et tegelikult on see sarja teine raamat. Esimene kandis nime "Öine vahtkond", mis seisis riiulis selle raamatu kõrval. Miks ma küll seda kaasa ei võtnud, ei tea ma kohe öelda.

Loo keskmes on  Moskva Teistsuguste (so võlurite, nõidade, vampiiride, libahuntide ja teiste maagiliste olendite) omavaheline võitlus - on Valged (Öine vahtkond) ja Mustad (Päevane vahtkond). Valged leiavad, et Mustad on ebaeetilised, sest mõtlevad oma tegevusel ainult iseendale ja oma heaolule, samas kui Mustadl leiavad, et Valged liiga allaheitlikud ning ennastohverdavad. Selles raamatus on vaatluse all Päevase Vahtkonna tegevus, mis on kätketud kolme loosse. Esimeses saadetakse nooruke nõid Alisa pärast jõu liigset kasutamist ja selle kadumist lastelaagrisse oma varusid täiendama. Seal armub ta ootamatult poisterühma kasvatajasse Igorisse. Neil tekib romaan, kuid selgub, et noormees on Valge. Kuna nad on oma sunduse tõttu verivaenlased, siis kutsub noormees Alisa duellile ning neiu hukkub. Teine lugu räägib sellest, et Moskvasse saabub salapärane maagiline olend Vitali Rogoza, kes tundub täiesti võitmatu olevat ning puhtjuhuslikult igasugustesse sekeldustesse satub. Seetõttu sekkub Inkvisitsioon, kes tema üle kohut mõistavad. Kohtus selgub aga, et Vitali on Videviku (noh, kirjeldame seda kui sellist maagilist tasandit) poolt sünnitatud Peegel ehk jõu tasakaalustaja, mistõttu on ta lõhikese elueaga vägev abivahend. Kolmas lugu räägib aga eestlasest maag Edgari saatmisest Tšehhi Inkvisitsiooni kohtumõistmisele, kus arutatakse erinevaid Valgete ja Mustade üleastumisi. Samuti selgub, et kogu tegevus on suunatud Mustade ja Valgete pealike poolt eesmärgiga kallutada maailma tasakaal siis vastavalt kasMustade või Valgete maailma suunas, panutades reegleid maksimaalselt oma mänguruumi ulatuses.

See raamat on tohutult keeruline. Esimene lugu ehk Alisa ja Igori armastuse lugu oli kõige sümpaatsem ning läks mulle isiklikult kõige rohkem hinge. Seal oli sellist naiselikkust ning kerget intriigivärelust tunda. Ülejäänud kaks lugu olid justkui mingi rutiinne tegevus ja vormitäide, mis väga meelde ei jäänud ning emotsioone ei tekitanud. Seal hakkas see "tõeline vene hing" ka välja paistma. Ma ei tea, kui ma loen mõne Vene päritolu kirjaniku teost, siis kumab sealt läbi selline eriomane traagika ning keerukus, mis pikas perspektiivis mulle ajudele käib ja lugemiskogemuse rikub. Ma ei oska seletada, mis see on, kuid selletõttu ma väldingi Vene kirjandust. Sest seal on nii palju tarbetut keerulisust, ülemäärast ekstravagantsi ning põhjendamatut teemaarengut.

Fantaasiateose seisukohast oli see samuti keskpärane kogemus. Ma sain aru sellest ideest - luua eie reaalsuse kõrvale sümpaatne ning omapärane pseudomaailm, kus kehtivad reeglid, mida head-halvad püüavad oma poole vastavalt oma reeglitele kallutada. A la "Vampiiritapja Puffy" või "Videvik" või .. noh, neid ikka jagub. Ma tahan öelda, et siin ei ole enam üllatusmomenti ega ahaa-efekti. Lisades siia minu suhe Vene kirjandusega ja  saate kokku kompoti, kus on minu seisukohast raske midagi väga head leida. Tean, minu kiiks.

Lugeda soovitaksin? Noh, see konkreetne sari on kindlasti maitse asi. Ja minu maitsele selline asi ei passi.

C. R. Zafon "Tuule vari"

Kuna suurem osa minu sõpradest on samuti veidi raamatufriigid, siis saab vahel ka "märkmeid" võrreldud ning üks mu sõbranna soovitas mulle seda raamatut. Tema nimekirjas oli veel teisigi asju, kuid see jäi silma. Mina ise poleks seda kunagi lihtsalt niisama raamatukogu riiulist võtnud, kuna see lihtsalt ei tundunud sisututvustuse põhjal väga minu nišš. Kuid läbi ma temast närisin ja kogemus käes.

Lugu algab sellega, et isa viib Danieli Unustatud Raamatute surnuaeda, kus ta ütleb poisile, et ta peab valima raamatu. Seda raamatut peab valija igavesti kaitsma, et see kunagi ei kaoks. Loo üheks liiniks on see, et Daniel valib välja Julian Carax'i raamatu "Tuule vari". Ta loeb selle läbi ja see on parim raamat, mida ta elus on lugenud. Teda hakkab raamatu autor huvitama, kuid selgub, et keegi teeb kõik kustutamaks Julian Caraxi nimi inimeste mälust põletades kõik autori ilmunud raamatud. Daniel hakkab aga siiski asja uurima ning oma abiliste nõu ja jõuga selgitab välja autori traagilise eluloo. Romaani teine liin aga kirjeldab noore Danieli enda elu - esimest armumist, tõelise armastuse leidmist, keerulisi suhteid isaga, sõpruse tähenduse tekkimist jne. Ja oma uurimistöö arenedes leiab Daniel järjest enam sarnasusi enda ja Juliani loos, mistõttu tal on järjest raskem olla oma uurimise suhtes objektiivne. Ning järjest enam sulanduvad need kaks lugu omavahel üheks ja seda enam intiimseks ning vägagi tramaatiliseks lõppakordiks.

See romaan on ühest küljest väga seebiooperlik. Ärge mõistke mind valesti - sisu ning loo areng olid väga head, teksti sidusus ning karakterid efektiivsed ja asjal oli ka mõte sees. Aga just raamatu kirjutamisstiil meenutas veidi seebiooperlikku lähenemist. Oli kohati väga must-valgeid karaktereid, teisalt puhtatt traagika peale ülesehitatud tegelasi ning muidugi ka mõned ebamäärase taustaga Jokker tüüpi tegelased, kellest päris sotti ei saagi. Vürtsi lisas sellele muljele veel see 50nendate Barcelona hõngus, kus sõjajärgselt oldi veidi ettevaatlikud ning antud keskkond tekitab juba iseenesest sellise kirgliku ja pingelise õhustiku. Kõik see oli efektne, kuid mitte selline cheesy. Pigem vastupidi - väga oskuslik ajastukäsitlus ning nutikas loo suhestus sellele lisasid antud raamatule maitsenüansse. Ja seetõttu on mul veidi kahetised tunded antud romaanist rääkides. Sest seebiooper on tihtilugu ju midagi halvamaigulist...

Mis jäi meelde? Peale selle, et tegu on väga traagilise looga, on see ka austusavaldus kirjanikule. Raamat kui kunstivorm, mis võib inimeste elusid muuta. Raamat kui kirg. Selles teoses on romaan muudetud üheks tegelaseks, mis koordineerib kõigi teiste edaspidise käitumise. Mängu tulevad nii contra tegelased kui poolehoidjad. Samuti ka näiteks bibliofiilid ning raamatu müümise kunst. Iseloomulik on minu jaoks ka see, et Danieli isa töötas raamatukaupluses. Iga selle teose leheküljel tuleb kuskilt mängu raamatu kui fenomeni tabamatus. Olgu selleks siis Caraxi "Tuule vari" või mõni muu raamat. Miks siis paneb posu köidetud kirjaga lehti inimesi nii efektiivselt tegutsema? Miks võib tekst vahel nii lummavalt mõjuda, et selle nimel tapetakse inimesi ning muudetakse elusid? Daniel kirjeldab seda esimest lugemiskogemust tõesti üsna tõepäraselt "Ma ei teadnud, mida tähendab lugemist nautida, avastada uksi, mis su hinges avanevad, ja anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale." See on see lugemiseiha, mitte kohustuslik veerimine. See ongi see, mida paljud tänapäeval enam ei mõista ja sellest on kahju. Kui ma koolis töötasin, siis ütlesin alati õpilastele, et proovigu mõnda raamatut lugeda ja kui üks raamat neile sobib, siis ongi nad avastanud enda jaoks lugemise. Peab ainult selle õige üles leidma.

Teinen nüanss selles raamatus on armastus. Nagu kirjeldab seda Danieli hea sõber ja poeabiline Fermin järgmises steenis:

"Vaadake, Daniel, see on nagu seedehäire. Kas tunnete midagi siin üleval kõhus? Nagu oleksite telliskivi alla neelanud? Või on see ainult üldine palavikuline olek?"
"Vist rohkem telliskivi moodi," vastasin, ehkki ma poleks ka palavikulisust päriselt välistanud.
"See tähendab, et asi on tõsine. Jumal paraku. Tulge istuge ja ma teen teile pärnaõieteed."

 Jah, armastus. Ja mehe-naise suhted üldiselt. Naine on selles raamatus taandunud peaasjalikult ihalusobjektiks, minu arust. Kuid, ah, milliseid imeasju selle ihaldatava naise nimel tehakse. Kui ma nüüd sellele nii mõtlen, siis on naised siin üsna tasutamängijad vaid esikohal on meeste tundmuste nüansid. See aga ei ole iseenesest paha, vaid lisab asjale kuidagi veidraid nüansse. Selles raamatus on, nagu Fermin jällegi väga tabavalt ütleb, kurameerimine kui tango ja on mehe asi jutimine enda kätte võtta. Ah, see vanakooliromantika on ikka vahel väga mõnus.

Mida ma nüüd kokkuvõtvalt ütleksin? Väga traagiline romaan väga huvitavas ajakeskkonnas. Karakterid olid intrigeerivad ning teose lõpp lausa neelas mind endasse. Kuid teisalt tundsin ma, et midagi jääb puudu. Võibolla see kirjanikupoolne neutraalsus, et ma saaksin ise mõne karakteri suhtes oma arvamuse kujundada. Kõik oli justkui minu eest ära mõeldud ning mina lugejana pidin selle sööda lihtsalt alla neelama. Aga üldiselt kiiduväärt raamat ja emotsioone tekitab kohe kindlasti. Soovitan soojalt.

A. Pehhov "Džanga varjudega"

Kuna "Varjus hiilija" oli tõesti väga hästi kirjutatud fantaasiaraamat, siis olen taaskord oma paljukirutud sarjade lõksu langenud. Kuri teid võtku, järjekirjutajad!

Meistervaras Garret liigub koos oma kaaslastega edasi kaugemale kuningriigi piirialadele, et jõuda Hrad Speini. Nende rännak muutub järjest ohtlikumaks, kuna selgub, et reetureid on tõepoolest kõikjal. Ka nende endi hulgas. Samuti kogeb Garret järjest enam, et võibolla see jabur paharettide ettekuulutus Varjus Hiilijast, kes maailma päästab, ei olegi lihtsalt mingi muinaslugu. Garreti reisiseltskond kahaneb olude sunnil loo arenedes ja ilmnevad ka ootamatud seigad mõne Metsikute Südamete liikme kohta. Selline lühike, kuid ei midagi ütlev kokkuvõte teile :)

Pehhov valdab sulge, seda ma tunnistan. Ta oskab väga oskuslikult olukordi kirjeldada ning suudab ka naljakad momendid tõesti naljakalt esitada. Teisalt peab tunnistama, et veidi hakkab mulle see sari ajudele - karakterid muutuvad viimistletumaks ning mul on neist tekkinud ettekujutus - ei ole enam üllatusmomenti ning nüüd tuleb veel kindlasti ilmatumalt pikka aega järge oodata. Ma tean, et see on kannatamatu lugeja tunnus, kuid teisalt jällegi maitse asi ju. Selle loo arenedes ei muutunud karakterid ja situatsioonid ei tekitanud vau-efekti. Muidugi, paharet Kli-Kli on endiselt mu lemmik, sest ta on teose kõige mitmekihilisem karakter - pealt selline tobe ärritav tüütus, kuid tema jutus ja tegudes on tihtilugu suurem läbimõeldus ja tarkus, kui mõnel nö "tõsisemal " tegelaskujul. Tema tundub lihtsalt veenev ja intrigeeriv. Jah, ka selles raamatus oli hetki, kus ma lihtsalt südamest naersin (näiteks sõjardite tantsuharjutamise tund ja põgenemine vankriga), kuid see osa pigem rõhus mitte karakterite uudsusele, vaid pigem loo mõnevõrra kunstlikule arendusele. Sestap meelelahutus, ei midagi enamat.

Seega sarja esimest raamatut lugenud inimesel soovitan piiluda ka järge, kuid teistele ilmselget ei ütle siinne kirjutis kuigi palju. Samas tuleb tunnistada, et esimene osa oli etem...

N. Mailer "Alasti ja surnud"

Üle-eelmisel nädalal meenus mulle see raamat - just selle valge selg koos Maileri punase nimega seal peal. Ma olen tööl riiuleid patsutades korduvalt seda näinud ja mõelnud "What if..." Paks ja hirmutav on see alati tundunud. Aga seekord ma teadsin, et seda tahaks lugeda. Läksingi selle missiooniga raamatukokku ja laenutasin selle.

Raamat räägib Ameerika luurerühmast, mis osaleb Anopopei saare vallutamise dessandis Teise ilmasõja ajal. Täpsemalt on lähema vaatluse alla võetud ühe väiksema luuresalga rühma liikmed, kus on nii vanad olijad kui ka uued ja tundmatud mehed, ning Anopopei saare vallutamist juhtiv kindral Cummingsi hingeelu, kes justkui maletaja nuppe tõstab ja lahingutegevust planeerib. Selle raamatu puhul ei olegi pearõhk sõjategevus, vaid pigem meeste isiksuste ja nende kogemuste kirjeldamisel kas sõja ajal või enne seda. Loo arenedes saavad mõned sellest tegelaskonnast surma, mõni aga elab edasi hoolimata hullumeelsetest seikadest. Jutu arendes liigutakse nii konkreetsesse hetkedesse keset sõjategevust saarel, kui antakse asjaosaliste põgus pilguheit nende maailmale enne sõda. See aga näitab, et salga liikmete hulgas on erineva tsiviilelu kogemusega mehi - dändid, hulkurid, maapoisid, sisserännanud jne, ning see muudab selle raamatu väga mitmetahuliseks. Ja kuigi teos on liigitatud sõjaromaaniks, ei saaks öelda, et see oleks sünge lugu, sest raamatus on omajagu elutervet huumorit ning situatsioonikoomikat.

Esimesena meenub selle raamatu puhul see, et teost lugedes jäi taaskord silma sõna "alastus". See on selle raamatu kontekstis ikka üsna robustne eneseavamine, mille tulemusena oled sa nii endale kui teistele justkui peopesal näha. Just see pidev eneseanalüüs ning eneserefleteerimine üsna kitsas ringkonnas ja kindlat käsuliini pidi võibolla muudab inimeste mõtlemismaailma. See on alastus igas mõttes - olgu leinas (Gallagher pärast oma naise surma), haiguses (Wilson), ambitsoonides (Crofti punnitamine kõrgema auastme poole), oma strateegilistes otsustes (Cummingsi ja tema abilise Hearni omavahelised vestlused) jne. Sa oled selles kitsas väikeses maailmas ja on pea võimatu nautida seda vaba maailma privaatsuse rüütatust. Olgu see siis pealegi nii illusoorne, kui me endale ette tahame kujutada. Samuti räägib see raamat minu jaoks ihadest. See on see kaugunistamise variant, milles sa mõtled kõigele tuttavale, mis sul on olnud, adudes, et see ei saa enam kunagi olema nii, nagu sa seda mäletad. Iha turvalisuse, muutumatuse järgi. Samuti iha läheduse, sõpruse, toe järgi, mille puhul tuleb mõelda ka veidi kaine mõistusega. Näiteks lähtudes Redi loogikast, ei tohi sõjas sõpru hankida, sest nad võivad surma saada.

Raamatu üks peategelane on kindlasti ka džungel, mis muutub ja areneb. Ta on ühtaegu oht kui ka võimalus. Näiteks kui Martinez läheb luurele ja satub kogemata jaapanlaste laagrile peale, siis on teda piirav rohelus võimalus oma elu päästa. Teisalt jällegi on paduvihma ajal laagri elu peaaegu täielikult halvatud, sest ümbritsev muda koos vihmavalinguga muudab argise rutiini pea võimatuks.See põõsastiku tihedus, muda, kuumus, leitsak, niiskus - see moodustab loos sellise veidi sumbunud, ahistava õhustiku, millest lihtsalt ei ole pääsu. Teine elutu peategelane on selles raamatus sõda. Cummings mõtsikleb sellest kaunis tabavalt: "Sõda oli tervenisti vaid väsimus ja rutiin, reeglid ja muud protseduurid, aga ometi oli selles ka alasti kistud sõdame värinat, mis tabab sind valusalt, kui sind selle keskele on heidetud." Sõda on ühelt poolt justkui kuliss, taustamüra kogu tegevuse jooksul. Teisalt jällegi on sõda nagu elav protsess, mis muutub, teiseneb ja lihtsalt mingil hetkel juhtub. Reasõduri või kindralina saad sa mingil viisil protsessi mõjutada, kuid mitte seda juhtida, ning selle mõistmine on minu jaoks väga hirmutav mõte.

Raamatus oli päris mitu head seika. Kõige südamesse minev oli minu jaoks Gallagheri naise surm. See toe kadumine seal eemal kodus on väga suur hoop - oled sa mees või naine, laps või abieluinimene. Mõte, et keegi kusagil sind ootab, võib vahel mõjuda äärmiselt innustavalt. Eriti jabur oli aga see, kui Gallagher hakkas pärast uudise kuulmist vasttaastatud postiühenduse läbi oma juba surnud naiselt kirju saama. Juba mõte sellest on absurdne, kuid ma saan aru, et sõjal on sõja seadused ja siis võib juhtuda kõik. Veidi naljakam seik, mis meelde jäi, oli Wilsoni ja põõsa "konflikt", kus valves olnud Wilson põõsa peale südamest vihastas ja pärast küsimust "kesse kurat sul sial kasvada käskis?" põõsa lihtsalt valanguga ära niitis. Kiiksuga, kuid piisavalt jabur, et muigama panna.

Seega on sõjal sõja reeglid. Ma ei suuda seda teosest saadud emotsiooni siia kirja panna, sest Mailer on tõesti väga hea töö teinud, kuid raamat on tõesti väga hea. Soovitan väga soojalt.