M. Kundera "Veidrad armastuslood"

Taas töölt kaasa kahmatud rongilugemine - pealkiri tundus lihtsalt intrigeeriv. Mis ma oskan kosta? Järelikult olin ma sellel hetkel kergel romantikallainel ja sõna "armastus" jäi igalt poolt silma. Ja, tõele au andes, sai see kogumikukene äbi loetud juba mitu nädalat tagasi. Seisab lihtsalt kapi peal ja ootab oma järge, et pääseda minu auväärt blogisse.:)

Tegu on Kundera suuremast novellikogust valitud nopetega, mis on eesti keelde tõlgitud ning Loomingu Raamatukogus välja antud. Novellidel pole ühtset siduvat seost, kuid läbivaks teemaks on armastus selle kõige veidramates ning kummalisemates vormides. Näiteks suurlinnanoormehed, kes lähevad väikelinna seiklusi otsima, kuid tekkinud võimaluste eest justkui põgenevad alati ära. Samuti on siin jutuke paarikesest, kelle rollimäng läheb veidi käest ära ning valves olevate napsutavate arstide juturingist, kus teemaks on samuti armastus. Seega armastus selle kõige kummalisemates ja veidramates vormides, nagu pealkirigi lubab. Lood ise olid Kunderale omaselt sisutihedad ja emotsiooniderikkad, kuid sestap ka kaunis keeruline lugemine. Ka minu varasemad kogemused Kunderaga on näidanud, et tema stiil on väga mitmekihiline ning lugude lahtimuukimine ei pruugi alati olla lihtsamate killast. Alati ei viitsigi sellist mõttekeerutust lugeda, kuid kui hoog peal, läheb juba ludinal.

See väike valimik on üheltpoolt väga intrigeeriv, sest see räägib armastusest rõhutades selle mitut palet. Armastus ei ole alati ilus tunne. Ma seostame seda küll roosade pilvede, mannavahu ning päikesetõusuga, kuid teisalt on see väga laastav, kohati labane ning ärritav tunne. Võiks isegi ehk öelda, et oma olemuselt on armastus kergelt skisofreeniline ning bipolaarne seisund, kus inimesed võivad kaotada iseenda ja oma kaine mõistuse. See on tegelikult veider, et armastuse koondnimetuse alla saab nii palju erinevaid aspekte koondada, kui ükski teine emotsioon sellist avarat lähenemist ei võimalda. Ja ma saan suurepäraselt aru, et õiges võtmes on armastus väga lahe ja paljudele võibolla jääbki see armastuse pahupool märkamata, kuid teisalt ei saa ju 24/7 ka roosade prillidega ringi käia. Selline on minu esmane emotsioon Kundera novellidele mõeldes.

Üks kurvemaid hetki oli minu jaoks napsuse medõe Alžbeta striptiisi kirjeldamine, kes veidi joobunud olekus püüab ühte oma kolleegi võrgutada. See on ühelt poolt nii ilus, et inimene (olgugi, et veidi purjus olekus), tunnistab endale armastust kellegi vastu. See arusaamine ja avalikult tunnistamine on valusalt inimlik ning seetõttu väga ilus. Teisalt aga viis, kuidas seda kirjeldatakse muudab selle kõik nii labaseks ja nukraks. "Kõige kurvem striptiis, mida ma elades näinud olen, "nagu ütleb Havel, kes seda kõike pealt näeb. Samuti oli üsna nukker lugeda noore paarikese untsuläinud rollimängust, kus ühtäkki mängupiirid muutuvad reaalsuseks - neiu mängib elukogenut, kuid noormees hakkab neius nägema lihtsalt odavat libu. Rollid muutuvad, teisenevad nind saavad kahjuks reaalsuseks. Selline asi võib südame murda...

Igatahes oli kogumik Kundera stiili silmas pidades üsna ootuspärane - veidi melanhoolne ning keeruline lugemine, kuidsamas mitmekihiline ning uusi horisonte avardav. Seega, kui Kundera ei meeldi, siis soovitan heaga eemale hoida. Kui aga Kundera on veel võõras nimi, siis on see alustamiseks ehk hea stardipunkt. Minu jaoks jäi miskit puudu...

Edit (22.09.2012): Kogu see ning järgmised paar teksti on kirjutatud nohust tingitud raskes hapnikupuuduses, mistõttu palun kirjavigadele nii suurt tähelepanu mitte suunata. Aitäh :)

M. Kumandareas "Nende lõhn ajab mind nutma"

Ma olen nüüd siia pika pausi jätnud, sest tõepoolest on suvi ja kooli algus mu lugemishoole väikese põntsu pannud. Ma tahaksin lugeda tohutult raamatuid, kuid ma lihtsalt ei suuda-saa keskenduda. Kuid siin tuli mulle appi Loomingu Raamatukogu, mille erinevaid väljaandeid ma saan töölt kaasa kahmata ja rongis või bussis lugeda. Menis Kumanareas'i novellide kogumik oli lihtsalt kuidagi intrigeeriva pealkirjaga, et ma lihtsalt võtsin selle ja lugesin maale sõites rongis läbi. Ja seda juba umbes 3 nädalat tagasi, kui nüüd kristalselt aus olla.

See kogumik koondab endas ühe Kreeka juuksuri heietusi oma klientidest. Tema toolil istuvad meesprostituut, arst ja kaupmees. Ja need inimesed räägivad juuksurile oma elust, selle veidratest seikadest ning juhutmistest. Näiteks edukas kaupmees jutustab loo sellest, kuidas ta noore poisina sattus ühe aafriklasest kaupmehe Masamba mõju alla, kellega nad koos uimastavaid ained proovisid ja naisi lantisid ning kuidas üks orgia neil lõpuks traagiliselt lõppes. Erinevad jutud, traagikad ning maailmad, kuid ühendavaks jooneks on kõigil juuksur, kes kõik rahulikult ära kuulab ning endasse talletab.

Sellel kogumikul on selline sünge, tume alatoon. Seda lugedes tundsin ma koguaeg justkui mingisugust ähvardavat aurat selle ümber, mis assotseerub minu jaoks veidi Kosmikutega. Selline vindiga morbiidsus, mis on tegelikult ühest küljest ääretult šikk, kuid teisalt ka pisut võlts. Aga autor on kogu selle teema ja lugude arengu üsna siivsalt kokku põiminud. Kurb on aga see, et juuksurisalong kui selline jääbki tegelikult ainult siduvaks punktiks. Muud pidi seda ideed ega tausta autor kahjuks edasi ei arenda, kuigi see lisaks minu arvates kogumikule ainult ühtset meeleolu. Nojah, maitsed on erinevad.

Üks huvitav mõte, mis mulle meelde jäi ja kummitama hakkas, oli juuksuril siis, kui ta piltilusat meesprostituuti teenindas. "Inimese ilu ei ole alati lummav. Inetut nägu ei saa inetumaks muuta, kuid ilusast näost võib saada lõust". Kas pole huvitav mõte? On tõsi, et mõni täiesti tavaline hall hiireke võib vahel tõeliselt kütkestav välja näha, kuigi ei saaks öelda, et ta nüüd klassikalises mõttes ilus oleks. Aga midagi seal justkui on, mis magnetina lausa ligi tõmbab, et tekib juba oht ebaviisakalt jõllitama jääda. Teisalt jällegi tundub vahel mõnda pitlilusat inimest vaadates, et seda on liiast ning see ilu justkui hakkab iseendale vastu mängima. Äärmused on alati ohtlikud ning ma ei arva, et ilu-koleduse teema siin väga erinev oleks.

Teine huvitav mõte on see, et mees ja naine on loodud nii, et neil pole üksteisele sõnagi ütelda. Päris nõus ma selle väitega ei ole, sest minu arust on meil teineteiselt alati midagi õppida - oled sa mees, naine, koer või lepatriinu. Rääkida saab kõigest kasvõi siis sallivusest või erinevate arvamuste sulandumisest. Kuid samas on meeste-naiste erinevused kohati ääretult suured ja keeleerinevused paistavad lausa ületamatud, et vahel tekib see mulje küll, et no mida ma nüüd selle kohta ütlema peaksin ja kas ma tahangi midagi öelda. Võibolla on tõesti maailmakuulsal "seksuaalantropoloogil" Carrie Bradshaw'l tuleviku teadussuund valmismõeldud ning inimkond peaks seda asja lähemalt uurima hakkama. Olgugi, et Carrie puhul pole tegemist reaalse inimesega ning tõenäoliselt suurem osa "Seksi ja linna" tegevusest on puhtalt meelelahutuse nimel fabritseeritud. Sitta kah, me juba uurime ju võimalusi maailmalõpuks valmistuda, miks siis mitte tegeleda nö "lõbusate uuringutega"?

Okei, minu arutuluse lõpp vajus ilmselgelt ära :) Aga kokkuvõtvalt ütleksin, et see on kaunis morbiidne ja kohati kunstlik väike kogumik, mis on muhe meelelahutus, kuid kahjuks mitte väga tugevalt seostatud ning seetõttu ka mitte kuigi silmapaistev. Seega, keskpärane lugemine.

C. Läckberg "Jääprintsess"

Selle raamatu saamislugu on lihtne. Läksin eile heas usus raamatukokku, et viin tagasi endale võetud raamatukuhjad ja saan ülejäänud puhkusega midagi muud huvitavat teha, aga sain kohe uued raamatud vastu. Selle surus sõbranna mulle pihku ja ütles resoluutselt, et see on hea Rootsi kimka. Mul ei olnud jõudu öelda "ei".

Raamat algab sellega, kuidas kirjanik Erica pärast vanemate surma lapsepõlvekoju väikesesse Fjällbacka asulasse pöördub, et nende maamajas asju sorteerida ja koristada. Ühel õhtul aga leitakse tema lapsepõlvesõbranna Alexandra tapetuna. Ericale ei anna lugu rahu ja ta hakkab asja uurima. Selle käigus kohtub ta paljude vanade tuttavatega alevikust, tulevad välja paljud vanad saladused ja ebaõiglaselt püsima jäänud maskide taha olevad inimeste tõelised olemused. Selgub, et tapetud Alex oli rase, kuid mitte oma seaduslikust abikaasast, ning et tal oli veider suhe kohaliku külajoodikuga, kes oli hoolimata oma alkoholismist geniaalne kunstnik. Kuid eneseimetlejast politseiülem kipub vägisi oma uurimisega rappa minema. Kohaliku päritolu politseinik Patrik aga tajub alevikus liikuvaid hoovusi paremini ning kohtudes Ericaga löövad temas uuesti lõkkele ka vanad tunded. Koos hakkavad nad asja uurima ning suudavad lõpuks hea koostööna loo lahendada.

Põhjamaalased oskavad tõesti väga häid krimkasid kirjutada. Ilma naljata. Pole liiga palju higist macho-actionit, kuid samas pole ka peenutsevat härrasmehelikkust. Aga aju saab kogu aeg tööd teha ning mõte liigub kaasa. Intrigeeriv on ka see, et selle raamatu on kirjutanud naisterahvas ning seda on karakterite vaatlusel ka tunda - need on üsna selgepiirilised, dramaatilised ja teisalt jällegi väga emotsionaalselt esitatud. See aga pole üldse halb, lihtsalt annab loole huvitava nüansi.

Raamatus hakkas minu jaoks aga mängima see väikese koha element. See on ikka nii kuradi tuttav. Need, kes pole elanud väikeses maakohas, ei kujuta seda vist ettegi. See, et iga sinu liigutust jälgitakse, sinu tegu kritiseeritakse, sinu selja taga klatšitakse. Sellega kasvab selga väga paks nahk. Üks minu sõbranna naerab kogu aeg, kui ta meie alevisse satub, et kui taautoga minu maja ette pargib, siis on näha, kuidas köögiakende kardinad hoogsalt liikuma hakkavad. Aga teisalt sisendab see ka mõningast turvatunnet st inimesed teavad sinu lugu ning loovad sinust stereotüübi ja sa õpid selle järgi elama. Muidugi, selline lähenemine sisendab endas ohtusid, kuid teisalt on see väga turvaline. Ja külaelu asja puhul tahan ma välja tuua selle, et väike koht ei tähenda tingimata turvalisemat elukeskkonda. Pigem tehakse seal ka kõike seda, mida suurtes linnades anonüümsena. Kuid sellest kas ei räägita või siis ainult väga kitsas ringkonnas. Samuti mängib kindlasti rolli ka väga tugev kogukonnatunde asi, kus võib abi tulla täiesti ootamatutest kohtades ja kõige ootamatumal ajal või tehakse koos ära selline vinge asi, et ise ka ei usu. 

Aga üldiselt on tegu hea krimkaga. Soovitan väga, sest mina lugesin selle ühe õhtuga läbi.

A. Ivanov "Peotäis põrmu"

Üsna uus asi ja seekord lasin ennast jälle kaasa viia ajalehtede arvustuste ning raamatututvustuste mõjul. Kolasin lihtsalt raamatukogus riiulite vahel ja uudiskirjanduse juures see oligi. Tegelikult ma ei tea, miks ma selle kaasa võtsin, sest selle raamatu puhul ei hakkanud minu hea-kirjanduse-radar tööle.

Lugu algab sellest, et raamatu mina-tegelane tuleb välismaalt tagasi oma kodulinna Tallinna, et alustada otsast peale. Ta püüab siinsete uute olude ning linnaga kohaneda. Ta saab tänu oma taani keele oskusele tööd rahvusvahelises firmas müügimehena ning kohtub uute tuttavate juures oma tulevast naist. Elu on esmapilgul justkui rööpas ja kõik töötab, kuid Eesti ühiskonnas on õhk pingetest paks, sest Aljoša Tõnismäel on tähelepanu keskpunktis ning see mõjutab kõiki tema uusi ja vanu tuttavaid. Aga mina-tegelane jääb sellest justkui kõrvale, sest tema elus on teised suunad. Tema ema on liiga aktiivne ja liiga haige oma aktiivsuse jaoks, tema lähim sõber püüab sooritada enesetappu, tema töö ei paku talle enam rahuldust ning nende peres kauaoodatud laps sünnib surnuna, muutes pereelu kaoseks. Raamat lõppebki sümboolselt sellega, et Eestis elav venelastest perekond matab surnult sündinud maimukese põrmu Eesti maamulda.

Seda raamatut püütakse müüa kui ühte sissevaadet venelase elusse Eestis. Isegi raamatu lühitutvustus on selle ümber põimunud ja see on intrigeeriv. Kuid see kontrast jääb raamatu lugemisel nüriks, sest ei teki seda teravdatud nurga all meie-nemad situatsiooni. Pigem loed Eestis elava venelase argielust st kuidas ta käib oma müügitööd tegemas, kuidas peres asjad kulgevad, kuidas ta oma tuttavatega kokku saab jne. Muidugi, kohati vilksatasid siin-seal mõned lõigud ka seda rahvusliku tasandi küsimust, kuid see oli justkui vormitäide. See ei tundunud loomulikuna, sest oli hetki, kus see oli põimitud tegelaste vestlustesse, teisalt jällegi pea-tegelase kibestunud sisemonoloogi. Seega ei tekkinud diskussiooni ning asi minu jaoks ei töötanud. Ma ei teagi, kas selline lähenemine oli taotluslik või lihtsalt loo arenguline ebaõnnestumine, kuid minu ootused raamatu suhtes olid palju-palju kõrgemad, mis puudutab just seda rahvuste vahelise konflikti tasandit. Sest see on ääretult huvitav teema juba puht sotsioloogilisest vaatevinklist. Esiteks okupatsiooni teema, teiseks rahvuslikkus ja isamaalisus, kolmandaks kultuur ja traditsioonid, neljandaks keel jne. Aga kõige muu kõrval jäi see kahjuks tagaplaanile.

Tabasin ennast ka mõttelt, et kui sa ei ole venelasena nii stereotüüpne Eestis elav venelane, siis kas sa ei kuulugi oma rahvuse juurde? Pean siin silmas autori tabavad märkust, et kui sa ei näe seda, et Eestis venelasi rõhutakse, siis oled sa vähem venelane. Minu vanaisa oli venelane ja ma ei ütleks, et ta rõhutud oli. Pigem viskas ta viinuškat ja oli eluga rahul. Mul on üks klassivend, kes on venelane, ja tema ei tundunud ka rõhutud. Ma töötan kohas, kus on päris palju venelasi ja nemad ka ei tundu rõhututena. Millest siis selline agoonia ja ülepolitiseeritud jamps, mida me meediast lugeda võime? Vähegi intelligentsel inimesel on seda, olenemata rahvusest, piinlik lugeda. See oli nüüd kivi meedia kapsaaeda siis :)

Teine liin raamatus on mina-tegelase sisemaastik, kus kirjeldatakse maailmas toimuvat. See jääb minu jaoks kuidagi tuhmiks. mulle tundub pidevalt, et see mees ei ole rahul. Ta ei tea, mida ta tahab või kuidas seda saavutada, kuid see, mis praegu on, see teda ei rahulda enam. Ehtne elus vinguviiul. Visioonita kulgemine ei ole lahe ja loo arenedes jäi mulle mulje, et tegelikult ei takista teda mitte miski või keegi, et saavutada oma elus pöördepunkt. Kuid ta ei tee seda. Pigem istub koos tuttavatega, kiibitseb ise või laseb tuttavatel kiibitseda ning lihtsalt kulgeb. Mulle ei meeldi sellised karakterid...

Seega oli antud raamat minu jaoks pettumus, kuna lubatu ja sisu omavahel kokku ei sobinud. Mina ei soovitaks...

J. Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne"

Kui see raamat ilmus, siis ma mõtlesin ajalehest arvustusi lugedes, et no jälle mingi noor keelepoosetaja. See on selline kirjandus, kus keele nüanssidele pööratakse lausa ulmelist tähtsust ning jäetakse tegevus kui selline üldse tagaplaanile. Aga uudishimu sai minust võitu ja läbi ma ta lugesin. Ühe õhtuga, kusjuures.

Raamat räägib noorest kujundajast Vaikost, kes kirjeldab kõrvaltvaatajana enda ja oma lähikondsete elu. Lugu algab sellest, kuidas peategelase sõber Niko tuleb kodumaale ning korraldab peo. Peol on palju huvitavaid inimesi, muuhulgas Niko ja Vaiko ühine sõbranna Solveia. Ilmneb, et Nikol on psüühilisi probleeme, mida ta on tulnud koju ravima. Vaiko argielu aga läheb edasi - ta käib tööl, on just endale 30 aastase laenuga kuskile uusehitisse korteri ostnud, tema kaksikõde tuleb Amsterdamist salaja eestise aborti tegema, nende perekonnakoer kaob ära ning vahepeal on peategelasel lühiajaline suhe noorukese kunstniku Gretega. Raamat lõpeb aga sellega, et Niko on Lätis oma arsti suvilas ning Solveia ja Vaiko sõidavad sinna, teel olles autoavarii, kuid jõuavad vigastamatult siiski pärale.

See raamat on kulgemine. Minu jaoks pole sellel kindlat lõppu ega algust, vaid see liigub ja voogab nagu elu ise. Sinna on kätketud sündmused ja juhtumised, mõned neist väiksemad, teised traagilisemad, kuid need on sujuvas liikumises ja ei ole üldist teose meeleolu segavad. Selles raamatus ei ole suurt ja sügavat kirge ega süvadramaatilisi pöördeid, kuid see ei häiri. See on justkui selline loomulik olemine ja raamatut lugedes on mulje, et nii peabki olema. Kõige rohkem elasin ma kaasa Vaiko kaksikõe Ebe abordi loole, sest see tundus kõige ehedam ning jäi kuidagi teiste hulgast silma. Eriti, kui pärast aborti palatikaaslane Ebele ütleb "Ma loodan, et ma kellegi taassündi nässu ei keeranud." See on ühtaegu nii sünge huumor kui ka oma tehtud teo reaalne teadvustamine nii füüsilisel kui vaimsel tasandil.

Kindlasti jääb lugedes meelde selle teose keel. Ashilevi keelekasutus on originaalne ja nüansirikas, mõnede vihjetega Viljandile (näiteks pohmakalõhna kirjeldamine pooleteist meetrise mõõgana on ka minu aja ühika väljend). Kuid kohati tundsin ma, et see ilus keel on justkui otsitud või kobatud. See kunstipärasus tundus kohati teeselduna, sest tabasin ennast kohatult mõtlemas sellele, et keegi ei mõtle reaalselt ju nii. Ärge saage minust valesti aru - mulle meeldib ka vahel keeledetailidega mängida, kuid mingil hetkel tuleb piir ette. Samuti jäi teost lugedes mulje, et on tegelasi, kes on liiga eeterlikud, liiga filosoofilise väljenduslaadiga, et mõjuda realistlikult. Teisalt jällegi pole ma väga ammu vaimuinimestega suhelnud ja võibolla nende maailmas on suhtlemine teistsugune.

Ühest küljest ma soovitaksin seda raamatut ainuüksi keele pärast, teisalt jällegi jäi loo areng mulle kuidagi nüriks ning ei liikunud kuigi dünaamiliselt edasi. Seega olen soovitamisel kahevahel :)

E. Kivimaa "Arvo Kukumägi. Alasti elu"

Tegelikult laenutasin ma selle raamatu oma isa jaoks. Kui ma koolis tööl olin, siis see elulugu alles ilmus ning mäletan, et töömees küsis minult ükskord, kas ma olen selle tellinud. Pidin talle ütlema, et koolil pole selle jaoks raha ja sestap jäi tellimata. Kuid nüüd ma nägin seda raamatukogu riiulil ja mõtlesin, et äkki isa tahaks proovida. Ei tahtnud, aga ise lugesin läbi. Huvi pärast.

Arvo Kukumägi on legendaarne. Siin pole mingit kahtlust. Tema filmirollid on klassikavaramu ning tema tumedaim külg ehk suhe alkoholi on teada-tuntud fakt. Ja selles raamatus on koondatud Kukumäe enda ja tema lähedasemate inimeste nägemus Kuku enda elust. See on elulooraamat ju, mitte metafüüsiline filosoofiline traktaat :)

Mis muljed tekkisid? Tabasin ennast vahepeal mõttelt, et Kukumägi on oma olemuselt nagu tõeline setu - oma juurtest väga teadlik, riukaid täis, krambivaba, kiiksuga. Millegipärast ma kujutan setusid just sellistena ette ja tema justkui sobib sellesse stereotüüpi. Loo arenedes tundus mulle, et ka Kuku ise on seisukohal, et ta on veidi tabamatu ja muutlik, kiuslik setu hing. Ning ta on ise ka selle üle uhke, kuid miks mitte? Üle oma varju ju ei hüppa... Aga raamatut lugedes jäi mulje, et see on justkui järjekordne roll mida üldsusele esitatakse. Ma ei tea, näitlejate intervjuusid lugedes-vaadates tekib mul alati sama tunne. Mingil määral see segab mind lugu nautimast. Eelarvamused on ikka koledad asjad, kuigi väga inimlikud. 


Mõned mõtted jäid mulle siiski meelde. Näiteks meeldis mulle väga Kukumäe mõte, et kui tehakse haiget, ära lase ennast kaks korda lüüa. Mulle see filosoofia sobib ning elu on näidanud, et see kehtib. Samuti on õige see mõte, et tänapäeva inimestel ei ole aega: "Ei ole aega raamatuid lugeda ega naisi taga ajada ega viina juua ega midagi." See kirjeldab paljusid inimesi väga selgelt. Pidevalt joostakse kusagile: töö-töö-töö, pere, üritused, ebamäärased tutvused jne. Millal me viimasena võtsime aega oma lähikondlastesse süveneda? Küsida, et kuidas läheb ja kuhu lähed? Vaimses mõttes? Vanad maailmaväärtused on ikka püsivad...


Ei, hea elulooraamat on. Loetav ja huvitav, juba ainuüksi peategelase enda pärast. Aga elulooraamatud ei ole vist väga minu teema. Seega ma ei soovitaks. Lihtsalt selle pärast, et see pole minu tassike teed.

D. Vaarik "Praktikapäevik"

Seda raamatut näeb viimasel ajal igal pool. See on teema, millest räägitakse. It book of our days. Sellepärast hakkasingi mõtlema, et mis värk on. On siis tõepoolest nii hea?

Raamatu keskseks teguriks on autori kiri oma õppejõule kirjeldamaks oma õpinguid Tartu Ülikooli ajakirjanduse tudengina 80nendate lõpus ja 90nendate alguses. Autor kirjutab väga avameelselt. Näiteks võib sealt lugeda seda, kuidas ta käis Hiiumaal praktikal ning vine all tehtud autoõnnetuse tagajärjel hoopis 10 nädalat haiglas istus. Või kuidas autor hankis endale ajakirjanduslikke kogemusi (nimetagem neid hetkel nii) vastloodud Eesti Ekspressi noore ja innuka ajakirjanikuna. Väga värvikalt kirjeldab Vaarik igasuguseid absurdseid tudengi-aegseid juhtumisi ja tegusid, luues ääretult laheda meeleolu. Intelligentsel moel suudab ta hoida seda meeleolu kuni romaani lõpuni, kus juba lugejal tekib tunne, et enam ei jaksa! Ka autor väsib lõpuks sellest aastaid kestnud nipernaadi elust - elamisest suvalistes kommuunikorterites, omamata kindlat tööd, ikka veel lõpetamata ajkirjanduskraad kuklas tilpnemas. Ja, mitte minnes ülemäära cheesy'ks, lõppeb raamat ülikooli lõpetamisega ning ... nimetagem seda siinjuures täiskasvanuks saamusega.

Mina õppisin ülikoolis aastaid hiljem ja, ausalt öeldes, ma nii ülemeelik tudeng ei olnud. Ju siis ajastu ja minu isiksus seadsid teatud piirangud. Kuid mingil määral sai lollusi ikka tehtud - Viljandi folgi ajal magamiskotiga järve ääres magatud, Pirogovi platsilt kellegi sepistatud mõõgaga minema jalutatud keset päist päeva, nii mõnigi pidu lõppes näiteks pulberkustuti lahtilaskmisega kellegi ühikatoas, öine hääletamine sõbranna sünnipäevale Jõgeva-Mustvee maanteel jne. Selles mõttes on Vaariku raamat mingil määral selline jabur nostalgialaks, kus hakkad itsitades mõtlema oma õpingute ajale. Ja miks ka mitte? Vahel on seda emotsiooni vaja. Mind ajas kõige rohkem naerma Vaariku maadlus külmkapiga oma esimeses korteris, kus tema pingutusi said näha kõik trammipeatuses seisnud inimesed ning pärast ürituse lõppu sai autor ka spontaanse aplausi omanikuks. Ma ei tea miks, aga see jäi meelde. Teised nüansid (jazzkontserdi andmine oskamata mängida ühtegi pilli, Moskvasse sõit Metallica kontserdile, Q-raadio majandusajakirjaniku amet jne) ei jäänud kuidagi nii meelde. Sest see kõik muu tundus kuidagi teisejärguline. 


Ma jäin raamatut lugedes mõtlema ka sellele, et mis eesmärgiga see kirjutatud on. Kas tõesti nostalgiaihalusest? Vaevalt. Mälestusraamat? Ei tundu nii - pole nii eklektiline. Lihtsalt augutäiteks ja feimi-sulli kogumiseks? Võimalik, kuid väheusutav. Aga raamatu lõpus tuleb see minu arust ka välja. Autor tahab teada - mis läks perse? Miks ajakirjandus on meil nii nagu ta on? Millisel hetkel läks kaduma see teravus, maailma muutmise iha? Millisel hetkel muutus meie press selleks hambutuks monstrumiks, mis närib ainult teatud teemasid ja sedagi mingi aeg? Ja mis hetkel sai tema ise sellest aru? Kõik lehtedes olevad teemad on justkui äranäritud Turbo näts - alguses tuleb maitse maksimumini kätte saada ja siis võib selle jälle minema sülitada. Uurimise aspekti justkui ei teki enam ja jääb hambutu mulje. Ühest küljest ajakirjandust vist kardetakse, kuid teisalt - mida nad siis lõppkokkuvõttes muudavad? Või ei taba ma selle mängu suuremat pilti...


Kokkuvõtvalt on tegu humoorika vahepalaga, kuid mingil hetkel hakkab kett maha käima. Kaua sa ikka loed seda, kuidas keegi on nooruses pidutsenud ja pillerkaaritanud. Aga õnneks saab Vaarik sellest ise ka aru ja ei venita teost väga pikaks. Muhe lugemine, soovitan.

PS! Üks mu sõber, kellele ma ütlesin, et "Praktikaaruannet" loen, ütles, et see talle üldse ei meeldinud. Kirjandus ON maitse asi! :)